„Satiirikud sünnivad siis, kui inimestel pole naermiseks põhjust.“
– Stanisław Jerzy Lec.

Populaarseim kaasaegne Itaalia näitekirjanik Dario Fo oli ilmselt elurõõmus mees. Särav näitleja, meisterlik improviseerija, leidlik lavastaja. Tema näidendeid on mängitud kõikide kontinentide teatrilavadel. Fo lõi umbes seitsekümmend mustast huumorist läbi imbunud komöödiat, satiirilist näidendit, farssi ja dokumentaalset poliitilist draamat. Rõõmus iseloom ei takistanud tal aga pälvimast väga tõsist Nobeli kirjandusauhinda: „Dario Fo matkib keskaegseid narre, kritiseerides julgelt võimu ja kaitstes rõhutute väärikust. Ta avab meie silmad võimulolijate kuritarvitamiste ja sotsiaalse ebaõigluse suhtes.“

„Anarhisti õnnetu surm“ on Fo üks tuntumaid ja tunnustatumaid näidendeid, mida on lavastatud üle maailma alates selle esietendusest Milanos 1970. aastal. Tähelepanuväärne on, et komöödia kirjutati aasta varem Itaalias aset leidnud sündmuse põhjal.

Näitekirjanik jutustab loo sellest, kuidas ühel hullumeelsel õnnestus üsna pikka aega korrakaitsjaid ninapidi vedada. Autor paljastab farsivõtmes politseinike nalju ja kinnipeetavatega töötamise meetodeid, mis, muide, on üsnagi rahvusvahelised.

Detektiiviloole omaselt saab lugu alguse mõrvast (või hoopis enesetapust?). Politseijaoskonnas aset leidnud kahetsusväärset juhtumit asub uurima… keegi hiljuti vaimuhaiglast vabanenud kõrvaline isik.

Peategelane loob eimillestki veidra farsi. Ta fantaseerib ja improviseerib. Ta on äärmiselt sõnaosav ning valdab hiilgavalt näoilmeid ja žeste, mistõttu suudab veenvalt välja kanda nii kohtuniku, komissari kui isegi piiskopi „maski”.

Näidendi lavastaja Georgi Kutlis on meie publikule tuttav maskiballi vormis esitatavast komöödiast „Tarkpea”, kus igale tegelaskujule on antud tema tõelisele olemusele vastav mask. Commedia dell’arte traditsioonide jätkaja Dario Fo näidendi „Anarhisti õnnetu surm” valik tundub sellest vaatenurgast loomulik.

Commedia dell’arte žanri seaduste järgi paljastub tõde, aga kas lõppvaatust saab pidada optimistlikuks?