Seitsme maa ja mere taga, samal ajal kui emal juuksed peast välja kukkusid / kui lillevaas purunes / kui pesumasin töötamise lõpetas / kui vennal hernes kurku kinni jäi / kui raha otsa sai / kui päike tõusis / kui vanaema voodisse pissis / kui elekter otsa sai / kui parim sõber abordi tegi / kui vaenlased armusid / kui politsei alaealise kinni võttis / kui mustamäe Maxima kassapidaja sai oma esimese jõuluboonuse / kui vesi otsa sai / kui teater kinni pandi / kui tõrvikurongkäigul rummi joodi / kui lastele süüa koguti / kui naine valitsust moodustas / kui Toompeal meelt avaldati / kui sõda võideti / kui salastatud infot lekitati / kui mässajatest said rüüstajad / kui inimesed Philadelphia tänavatel enam üksteisele silma ei suutnud vaadata / kui mets maha põles / kui võrdõiguslased peale jäid / kui Balil päikest võeti / kui varesele valu saadeti – otsis kaunitar aias oma kohta. Ja kui surm teda võtnud pole, otsib ta seda siiani.

Anumai Raska soololavastus “Parasiidiaed” on saanud tõuke sundmõttest ja vajadusest võtta pinevust tekitavate nähtuste suhtes konkreetne seisukoht. See on lavastus, mis lõppeb nii, et kõik vaatajad võivad õnnelikult oma elu lõpuni elada. Ja lavastuse algus on kusjuures ka väga ilus.

Anumai Raska (1997) on tantsija ja etenduskunstnik, keda lummab tugevalt tehniline, ent emotsionaalselt laetud autentne keha. Tema loomingu lätteks on olnud üksikisiku suhe ja vastutus ümbritsevaga ning selles leiduv üksindus. Sotsiaalpoliitilised küsimused, ka oma pehmemates toonides, on seega Raska loomingus olulisel kohal. Etendajana on ta osalenud mitmetes, sh rahvusvahelistes töödes, viimati “Pure Pink Pox” (The Biofilm Sisters, Raudva asendajana) ja “Läbi kukkumine” (Keithy Kuuspu). Isikliku loominguga on Anumai välja astunud erinevatel sündmustel, galeriides kui teatrilavadel.