Netti Nüganeni lavastuse “Müüt: päeva äärel” keskeks kujundiks on ajaloo erinevaid kihte sisaldav arheoloogiline kaevandus, milles tegutseb pseudoarheoloog, kes maapinnast esemeid kaevab. Luues müüte põimib lavastus reaalsust ja fiktsiooni, tegeledes seekaudu spekulatiivse mineviku-tuleviku loomisega.

Räägitakse, et maapinna kihtidest leiab sotsioloogiliste muutuste ja kollektiivsete konfiguratsioonide käigus tekkinud sajandite tagust hõõrdejõudu. Maakoores on säilinud geoloogilised rännakud, mälestused ning marsid, mis loovad magneetilist soojust, võimaldades ületada – ideaalstes tingimustes – ihu kõdunemist.

Kui kaua on ta seal kõdunemist võites olnud, ei tea keegi. Maakihid muutuvad üha paksemaks ja tema muudkui roomab ja roomab ja roomab ja roomab. Ülespoole, kus päikesekiired maakoore pragudest läbi tungivad. Tema pikad sõrmeküüned kraabivad mullakoorikut ja ta õhkab tulipunaselt, lõõtsub ägedusest, keeb. Värske õhk on kurgule kriipiv, valgus silmale liiga ere – kuid ta väljub. Täielikus segaduses, peata, selgroota. Ta vajab vormi: mis tahes kindlat stiili, mille külge klammerduda. Et ajada korda oma ajutised asjad ning siis uuesti igaveseks kaduda.

Etendused on eesti või inglise keeles.