Ühel vihmasel pärastlõunal New Yorgis saab luuletaja Henrik Visnapuu korraga aru, et ta on sattunud uude maailma, võõrasse keele- ning kultuuriruumi. Ta on ärkvel aga väga imelikus seisundis, teatud mõttes t ü h j u s e – ehk n u l l s e i s u n d i s. Sellel õhtul läheb ta vaimus tagasi oma noorusaega, talle meenub lapsepõlv, armumine, Siuru aeg, kaotatud kodumaa ja meenuvad kallid inimesed. Sellel õhtul teeb luuletaja omamoodi kokkuvõtte oma elatud elust.

LAVASTUSE EELLUGU.

RÄÄGIB KUDU:
Esmakordselt puutusin Henrik Visnapuu loominguga kokku Tartu ülikoolis. 1986 a. tõime luuleteatris “V a l h a l l a” koos mõttekaaslastega (T. Pruuli, M. Kasterpalu, U. Kõljalg, J. Luik jt.) välja luuleetenduse “Siuru”, kus mul oli au mängida H. Visnapuud.
1988.a. lavastasin H. Visnapuu luuletuste ja mälestusraamatu “Päike ja jõgi” põhjal oma monoetenduse “Millal sünnib inimene?”. Etendus tuli välja RAT Vanemuise draamastuudio alt. Järgmise lavastuse Visnapuu luulest tegin 1990.a. Tartu Lasteteatri näitlejatega. Etendus – laulukava kandis nime “Surma valgel”. ETV tegi lavastusest televersiooni. 1993.a. koostasin ja mängisin juba nullteatri alt monoetendust “Vaikuses”.

Unenägu
2019.a. kevadel nägin u n e s, et olen koos kirjandusuurija Janika Kronbergiga ja räägin talle, et pean veel ühe lavastuse Henrik Visnapuu luulest ja elust tegema. Selgelt nägin ka lavastuse pealkirja: “Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis”.

Luuletaja sattus New Yorki 59-aastaselt 1949. aastal ja elas seal kuni oma surmani, 1951.aasta kevadeni. Omamoodi huvitav on seegi, et olen etenduse esitamise ajal umbes sama vana.
Kõik unes nähtu, mis on puudutanud teatrit, uusi tekste, näitemänge on mind alati tugevasti motiveerinud sellega ilmsi edasi tegelema.

Etendus on pühendatud luuletaja Henrik Visnapuu aastale.

Toetavad Eesti ja Tartu kultuurkapital ning Luunja Kultuuri – ja Vabaajakeskus.