Eesti matus (2019)

Andrus Kivirähki näidend “Eesti matus“ on Eesti teatrilaval olnud erakordselt edukas.

Siin ei ole midagi imestada, räägib ju näidend ühe eesti pere elust, mis on paljuski sarnane tuhandete teiste perede lugudega. Teine maailmasõda, nõukogude vangilaagrid, kommunistlik minevik - terve 20. sajand läbib tõelise tormina vana Andrese saatust, nagu ka tema koduste ja naabrite oma. Ta on terve elu tööd rüganud, terve elu on töö olnud tema olemise mõte, mitte keegi, mitte kunagi ei ole näinud vana Andrest tegevusetult istumas... Ja vana Andres sureb... tööd tehes. Naabrid leiavad mehe lamamas puuriida ääres, kirves käes.
Matustele koguneb terve Andrese suguvõsa, sealhulgas tema 25-aastane lapselaps Andres-noorem. Väikese poisina sõitis ta koos vanematega siia tihti. Kuid oma südames vihkab noor Andres maaelu - see on tema jaoks võõras maailm, kus võimutseb raske ja vihatud töö, ihnus ja vaesus. Tundub, et noore Andresega saab lõpu selle pere patriarhaalne eluviis ja keeruline saatus.

Müüt tööd armastavatest eestlastest on Kivirähki esitluses raske koorem. Üle jõu käiv raskus, mida rahvas uhkusega oma õlgadel kannab, saamata aru, et raskus võib selgroo murda.