Mrožek (2021)

"Kui ma hakkan tõsiselt mõtlema,
siis näen kui koomiline on maailm."
- Stanislaw Jerzy Lec

Parim ravim meeleheite vastu on naer. Sellisesse paradoksaalsesse ja lihtsustatud valemisse võiks paigutada absurditeatri fenomeni, mille säravaimaks esindajaks on poola kirjanik, dramaturg ja esseist Sławomir Mrożek. Tõepoolest, elades praegugi pikaleveninud kriisis, tunnetades lausa väljapääsmatut olukorda, mõistame ühtäkki, et ükskõik kui absurdselt see ka ei kõla, suudab põhjast välja ronimisel abiks olla ainult naer.

Praegusel keerulisel ajal, mida me kõik peame üle elama, otsustasid projekti "MROŽEK" lavastajad Viktor Marvin ja Dmitri Kosjakov uurida lähemalt absurdi olemust.

"MROŽEK" on lavastus, mis koosneb kahest ühevaatuselisest näidendist - "Ulgumerel" ja "Karol". Mõlemad näidendid kujutavad endast autori püüet analüüsida ohuga silmitsi seisva inimese käitumist.

Näidendi "Ulgumerel" kolmel tegelasel õnnestub pärast laevaõnnetust pääseda väikesele parvele. Peatselt mõistavad nad, et söögivarud on lõppemas. Tähendab, selleks et ellu jääda, tuleb üks kolmest ära süüa. Aga kes nõustub ennast ohvriks tooma?

Näidendis "Karol" saabuvad silmaarsti vastuvõtule pealtnäha süütud vanaisa ja lapselaps. Ainult et nad tulevad relvastatult ja otsivad kedagi Karoli nimelist. Ja doktor peab neid selles aitama. Aga kuidas? Pealegi pole välistatud, et doktor ise ongi seesama Karol.

Püüdes leida olukorrast väljapääsu jõuavad kõik nende lugude kangelased ad absurdum ("absurdini",ld). Ja mida koomilisemalt ning absurdsemalt arenevad sündmused, seda reaalsemaks ja õudsemaks muutub tegelikkus.

Nagu ütles kunagi Tertullianus: "Credo quia absurdum" ("Usun, sest see on absurdne", ld)