Seni, kuni me ei unusta, et leib on saia mees ja teelusikad kahvli ning noa lapsed. Kuni meile meenub, et silmi tugevalt kinni surudes hukkub viimane kui näotu hirm me voodi all. Kuni me igal hommikul mõne hetke lennata mõistame. Seni oleme me alles.

BONZO : Meil on tarvis inimestele midagi meenutada.
DIREKTOR : Laske käia. Mina ei keela.
MÄKS : Meil oleks tarvis inimestele meelde tuletada, et on üks tee.
BONZO : Üks rohtunud rada.
MÄKS : Mis viib neid tagasi päeva, mil nad oskasid veel unistada.
BONZO : Mil nad mõistsid üksteist sõnadeta.
MÄKS : Mil nad naeratasid.
BONZO : Ja olid õnnelikud.
MÄKS : Lihtsad, siirad ja õnnelikud.
BONZO : Lapsepõlv.
MÄKS : Lapsepõlv.

Kadunud tsirkus pole midagi muud, kui vaid hetk lapsepõlvest. Viiv, mil kõik oli alles. Aus ja siiras hetk, mil teadsime täpselt – mis ja miks on õnn. Selles viivus keerutas tuul väntorelimuusikat. Puulehed hullasid muulil ja rannal keerles igavene karussell. Jäätis ei tilkunud kunagi pluusirinnale ja võileibadel puudus plastiku kõrvalmaitse. Kakao oli nõnda kuum, et see kõrvetas huuli. Ja nõnda magus, et silmi sulgedes võis tunda ema mõrkjas-mahedat lõhna. Vimplid lehvisid alati lõbusalt ja värvilised paberlaternad plinkisid meile puuvõrades sumeda suveöö saladusi. Aega oli nii palju, et igas viivus võisime me mõista korraga kõiki maailma keeli.