Serafima + Bogdan (2021)

Ja seda mitte sugugi halvustavas mõttes - pigem vastupidi. Kui on lavastus, milles looduslik asukoht mängib ülisuurt rolli, siis see on "Serafima ja Bogdan", kus Peipsi-äärsel võsal on mängida ääretult suur roll. Seal sünnitakse ja surrakse, see on mõtteliseks ja füüsiliseks piiriks kahe (pea)tegelase loo vahel. Loo jutustamine kahel erineval moel, algusest lõpuni ja lõpust algusesse tundus esialgu pisut hirmutav, aga kui ikkagi lõppude lõpp kätte jõudis, tundus, et seda lugu ei olekski saanud teisiti jutustada. Kogu see keskkond ja trupi suurepärane mäng andis elamuse, mida oli tükk aega raske endalt maha raputada.

Kirjutasin 3 aastat tagasi, kohe peale Vahur Afanasjevi raamatu lugemist instagrammis järgmised read:
“Afanasjevi Peipsiveere suguvõsadevaheline mastaapne ajastu-, asukoha- ja kättemaksudraama jooksis lugedes silme ees, nagu hea teater. Võimas, mõjuv, põnev ja hästi kirjutatud.”
Tegelikult, tunnistan ausalt üles, poleks osanud lootagi, et keegi selle telliskivimõõtu romaani ka päriselt lavale julgeb panna! Pigem arvasin, et mõni hakkajam filmitegija rabab kiirelt õigused ning saab sellest (juba ette teades) kobeda kassapotentsiaaliga filmi-instseneeringuga hakkama (arvestades ilmumisjärgset kisa-kära ja auhinnasadu, on raamatul lugejaid-austajaid palju). Minu arvates on tegemist meie käesoleva sajandi eesti kirjanduse ühe suurima saavutusega. Kuid kui siis järsku Tartu Uus Teater infoga välja tuli, et nemad risti ette ei löö ja kirjaniku enda pealt- ja kõrvaltvaatamise abiga võtavadki tee Peipsiveere vanausuliste ja uuema aja eestlasest jõhkardi kokkupõrkeloo realiseerimiseks jalge alla ning kõigele lisaks veel ka autentses asukohas, sai sellest ka sedamaid mitte ainult eelmise, vaid pandeemiast tingitult ka käesoleva suve ning isegi terve teatriaasta suurim ootus! Nende suurte ootustega muidugi läheb tavaliselt ikka nii, et ootad-ootad ja siis pettud…
Aga mitte seekord! See polnud ka lihtsalt Kultuurkapitali mõne aasta taguse "aasta parima romaani" auhinna võitnud teose õnnestunud dramatiseering, ega ka ainult 1 õnnestunud suveteater, vaid terve teatriaasta mõttes TEATRISÜNDMUS! Pole ka siinkirjutaja ju vähe elu jooksul teatrit näinud ja seda nii Eestis kui mitmes teises riigis. Sel aastalgi oli see juba 45.teatrikülastus (28.suveetendus) ja harva kui midagi uut enam kogeb…Ja siin - ometigi! Praktiliselt terve publik tõusis aplodeerides seisma ja sain minagi (2. korda sel suvel) lõpuovatsioonideks jalad sirgu!

Loe edasi: http://danzumees.blogspot.com/2021/08/serafimabogdan-tartu-uus-teater.html