Lavastusest
Ühel hilisel ennelõunal ilmus areenile kuulus sportlane. Ta ei olnud enam endine. Haigus oli räsinud teda juba mitu aastat ning palju polnud enam jäänud. Ta köhatas ja silus kortsu tõmmanud vana kulunud kirjadega spordijaki natuke sirgemaks. Siis vaatas ta ringi tühjal staadionil, mis talle kunagi oli tähendanud nii palju. Tema kõrvu kostusid fanfaaride hääled, pulbitseva publiku lärm ning treeneri kirglikud karjed. Oli novembri lõpp, õhk oli niiske. “Kas te olete üldse märganud,” ütles kuulus sportlane vaikselt, “kui ilus on Tallinna vanalinn?”
Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees.
Lavastuse pealkiri on parafraas Peeter Mudisti maali pealkirjast.
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 12 fotot
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Hetked meie elude katkendlikus reas
Minu suhteliselt madal hinne ei tulene karvavõrdki sellest, et tegemist oleks läbinisti keskpärase lavastusega. Vastupidi: siin on hetki seinast seina, kord on tükk imeline, siis ajab närvi. Nii-öelda kõikumine kogu amplituudi ulatuses. Kahtlemata on see parem kui ühtlaselt 5 punkti peal podisev tasapaks.
Aga arvestades seda, et laval on tegemist NO99 ja Von Krahli sümbioosi ning tõeliselt paljulubava trupiga, on 6 punkti märk mu rahulolematusest. Samamoodi, nagu kahe võimsa, legendaarse poksija 12-raundine matš võib jätta tagantjärele rahulolematuks, kuna lootus oli näha ajaloolist sündmust. Ometi on siingi vaimustavaid pauke ja maksahaake.
