Ahaa, teater! Just siin pakutakse vaatajatele kontseptsioone ja need võetakse rõõmuga vastu. Kontseptsioon tähendab seda, et kunstil või tema tegijal on mõni idee, mida ta tahab meiega jagada. Näiteks siin teatris on mulle pakutud järgmisi mõtteid: armastus on parem kui vihkamine, rahu on parem kui sõda, tõde on parem kui vale, looduse hoidmine on parem kui looduse saastamine, imik on parem kui aatomipomm, ilus on parem kui inetu. Ei mäleta, et oleksin lavalt kuulnud üleskutseid: tapa! põleta! poo risti! hoora! ilgu! Armastan kunstnikke sellepärast, et nad on head ja inimlikud. See kuulub nende loomusesse.

„Öös on asju“ on Mati Undi samanimelisel romaanil põhinev lavastus, mille toob lavale kunagine endlakas, nüüdne Tartu Uue Teatri loominguline juht Ivar Põllu. Kui Undi kollaažromaan 1990. aastal ilmus, elektriseeris see kogu eesti kirjandusvälja. Teosele heideti ette nii ülimat keerulisust kui liigset lihtsust, räägiti modernismist, postmodernismist ja selle ületamisest, iroonilisusest ja filosoofilisusest jne. Arutleti, vaieldi, püstitati teooriaid. Millest romaan räägib, selles kokkuleppele ei jõutudki. Ühes olid ja on lugejad siiski üksmeelel – kuigi segane, on tegu väga huvitava teosega.

Ja siit alustame oma teekonda ka meie.

Hetkest, mil üks mees läheb seenele, aga seeni ei ole. On hoopis Sirmiku tänaval elav Lennart Meri, kortermajad, öö, pimedus, elektrijaam ja inimsööja. Elekter on ka. Vähemalt alguses.

Ja nagu ütleb lavastaja: „Lavastust tehes suhtume Undi romaani sama vabalt kui Unt suhtus oma lavastusi tehes teistesse klassikutesse.“