Biograafia
John Boynton Priestley oli Suurbritannia autor (sündinud 13.09.1894, Manningham, Bradford — lahkunud 14.08.1984 / 89-aastasena).
- - - - -
Priestley sündis Yorkshire’i krahvkonna Bradfordi provintsilinnas kooliõpetaja perekonnas. Oma madalavõitu päritolust (Bradfordi elanike hulgas domineerisid kohaliku söekaevanduse töölised) ei teinud ta kunagi saladust, vaid pigem rõhutas seda: „Ma olen üles kasvanud koos proletariaadiga ühes meie riigi kõige nõgisemas piirkonnas.“
Esimese maailmasõja puhkedes läks vabatahtlikuna rindele. Tema rikkalikust kirjanduslikust pärandist (romaanid, näidendid, esseed, lasteraamatud) ei leia me otseseid kajastusi lahinguväljadelt. Pärast sõda võimaldas endistele sõjaväelastele eraldatav toetusraha tal astuda Cambridge’i ülikooli, kus õppis inglise kirjandust, ajalugu ja politoloogiat. Loomingulist tegevust alustas ajakirjaniku ja kirjanduskriitikuna, aastal 1924 ilmus kogumik Figures in Modern Literature. Laiema tuntuse tõid kaks esimest romaani, rändnäitlejate elust rääkiv „Head kaaslased“ (The Good Company, 1929) ning tööliste rõõmutut elu vaatlev „Ingli tänav“ (Angel Pavement, 1930). Priestley järgnev proosalooming on valdavalt satiirilist laadi, pilades peenelt bürokraatiat ja kivistunud mõttemalle. 1932. aastal valmis esimene originaalnäidend „Ohtlik pööre“ (Dangerous Corner), suletud ruumis toimuv psühholoogiline detektiivlugu, mille erakordne menu ajendas kirjanikku liikuma proosast üle dramaturgiasse. Priestley jätkas osalt oma mõttelise eelkäija William Somerset Maughami stiilis osavalt komponeeritud, põnevale intriigile üles ehitatud konversatsioonidraamade kirjutamist, samas pani ennast maksma suveräänse ja isikupärase intellektuaalina, kes viis edasi George Bernard Shaw’ ideedraama traditsiooni.
Kuigi väliselt jäävad Priestley lavateosed valdavalt realismi piiresse, tajume tema Inglise keskklassi eluolu valgustavates salongidraamades pea alati mingi kõrgema, tegelasteülese jõu olemasolu. Mitmes tema näidendis, eriti peresaagas „Aeg ja perekond Conway“ (Time and the Conways) ning draamas „Ma olen siin varem olnud“ (I Have Been Here Before; mõlemad valminud 1937), leiame peegeldusi John William Dunne’i teosele „Eksperiment ajaga“ (1927), mille juhtmõtteks on, et aeg kulgeb lineaarselt vaid inimese ettekujutuses, tegelikult eksisteerivad minevik, olevik ja tulevik samaaegselt, ning inimene – ise seda teadvustamata – elab oma elu jooksul korduvalt läbi identseid sündmusi, olles seega justkui oma vääramatu elumustri igavene vang. Kuna Priestley ei varja suuremat oma „vanamoodsaid väärtusi“ (ausus, töökus,
hoolivus, otsekohesus jne) põlistava moralisti hoiakut, võime tema näidendeid nimetada ka mõistujuttudeks täiskasvanuile. Teravalt esil on Priestley loomingus ka sotsiaalse ebavõrdsuse ja sotsiaalse vastutuse teemad.
Priestley enam kui neljakümnest näidendist on kõige tuntum ja tänaseni rohkelt mängitav 1945. aastal valminud „Inspektor tuleb“ (An Inspector Calls), mida on lavale toodud ka mitmete teiste pealkirjade all. Jällegi tuleb meelde tuletada tollesama Kõrgema Jõu kohalolekut, kes/mis korduvalt tegelaste valikuid suunab-keelab ja kes paistab omavat kontrolli nii mineviku, oleviku kui ka tulevikusündmuste osas – pärast näidendi lavaletulekut sai Priestley tohutul hulgal kirju, milles paluti täpset selgitust, kuidas näidendi nimitegelast tuleks „õigesti” tõlgendada.
Priestley meenutust mööda oli mõte müstilisest inspektorist kummitanud teda aastaid ning kui lavastaja Michael Macowan (kellele näidend on ka pühendatud) talle seda 1944. aastal uuesti meenutas, valmis näidend kõigest nädalaga. Kuna Londoni teatrite hooajaplaanid olid juba paigas, saatis Priestley näidendi oma vene keelde tõlkijale ning juba 1945. aastal esietenduski „Inspektor tuleb” korraga kahes Venemaa teatris, Moskva Kammerteatris (teatrijuhi Aleksander Tairovi lavastuses) ning Leningradi Komöödiateatris, millele 1946. aastal järgnes ka Londoni lavastus. Näidendi kapitalismikriitiline alatoon ning Priestley selgelt vasakpoolsed vaated tingisid asjaolu, et 1940.–1950ndate NSV Liidus oli see üks väheseid lavale lubatud Lääne uuema dramaturgia näiteid. Vanemuise 1946. aasta lavastuse kavalehelt loeme: „Berlingite perekond ei ole tavalises realismis antud inglise buržuaa-perekond. See on sümbol inglise kodanlikust seltskonnast, keda iseloomustab piiritu egoism ja rahulolu endaga. Eva Smith, noor tüdruk, kellest kõneldakse näidendis, on kannatav Inglismaa, töötav ja ekspluateeritav inglise rahvas.”
Tänaseks on „Inspektor tuleb” muutunud uusklassikaks, mille alusel on valminud enam kui mitu ekraniseeringut, tele- ja raadioversioone ning muidugi ka teatrilavastusi. Viimaste hulgast eristub oma mastaapsusega Inglise Rahvusteatri 1992. aasta lavastus (Inspektori osas Kenneth Granham), kus lisaks kõrgklassi kammerlikule tubadraamale avanes vaatajale ka tänavatel, tehastes ja räpastes hoovides kulgev tööliste elu-olu.
Valdavalt realistlikku stiili harrastanud Priestley avatust kõigele uuele peaks kinnitama ka tema sümpaatia uute meediumide, raadio ja televisiooni suhtes. Just tema sule all valmisid Inglismaal esimesed spetsiaalselt televisioonile kirjutatud näidendid, samuti on tema tekstid olnud läbi aegade menukad kuuldemängudena. Kõige suurema tuntuseni „meediastaarina“ jõudis ta 1940. aastal, kui Teise maailmasõja aegne BBC paiskas eetrisse tema väga kuulatavaks osutunud entusiastlikke raadiopöördumisi, kus ta kutsus kaasmaalasi trotsima taevast langevaid pomme, koguma meelekindlust ja valmistuma suuremateks sotsiaalseteks muutusteks. Ühel hetkel kaldus aga tema esinemiste ideoloogia Inglise valitsuse arvates liigsesse vasakpoolsusse ja ta sai eetrikeelu.
50ndad olid Priestley jaoks ühiskondlikus kontekstis illusioonide purunemise aastad, sest kirjanik lootis 1945. aastal esmakordselt võimule tulnud leiboristide valitsuselt radikaalsemaid reforme. Ometi jäi Priestley oma kirjutistega aktiivselt avalikkuses osalema, näiteks protestis ta korduvalt tuumarelvade kasutuselevõtu üle.
Priestley looming hõlmab üle saja viiekümne nimetuse, kuhu ilukirjanduse kõrval kuuluvad veel kirjandusteoreetilised teosed, millest mahukamad (The English Novel, 1927; Literature and Western Man, 1960) kuuluvad briti kirjandusuurimuse kesksesse kaanonisse. Kirja panemata jäi põhjalikum autobiograafia, kuid oma vaateid kirjandusele jagas Priestley teoses „Vabastatud marginaal“ (Margin Released, 1962).
Priestley suri 1984. aastal. Tema tuhk on maetud Yorkshire’i krahvkonnas asuva Hubberholmi külakiriku aeda.