Kaks lõppu ja üks algus

Kuna lavastuses „Algus“ on kahe ja poole tunni jooksul laval vaid kaks näitlejat, sõltub nende koostööst kõik.

Danny (Andres Mähar) ja Laura (Silja Miks) on paras paar: kumbki peab ennast pidevalt kehtestama, hõlpu ei saa üks ega teine. Foto: Kalev Lilleorg

Rakvere teatri „Algus“, autor David Eldridge, tõlkija Triin Tael, lavastaja Tiina Mälberg, kunstnik Liina Tepand, valguskujundaja Märt Sell, helilooja Meelis Meri, liikumisjuht Liis Niller. Mängivad Silja Miks ja Andres Mähar. Esietendus 28. I Rakvere teatri väikeses saalis.

„Algus“ on oivaline näide sellest, kuidas on võimalik igavaid inimesi huvitavalt ja sisendusjõuliselt mängida. Triviaalsusest saab kunst, igast pealtnäha tavalisest fraasist ere tunne. Formaalselt pole selles ju midagi atraktiivset: kaks keskklassi keskealist (40 ringis) täiesti tavalist inglast on jäänud pärast keskmise tasemega pidu omaette naise korterisse. Ka mees asutab end lahkuma. Aga kuna vaataja teab, millal etendus läbi saab, siis teab ta samuti, et seda ei juhtu. Teab sedagi, et kui üksik mees ja üksik naine ööseks omavahele jäävad, siis midagi ikka toimub. Nii et põhirõhk pole lavastuses mitte sellel, mis juhtub, vaid kuidas juhtub – niisiis tunduvalt raskem, kuid kõrgem tasand. Tõsi, pikapeale muutub selline formaat mõnevõrra igavaks, aga tervik ei lagune hetkekski.

David Eldridge’i (sündinud 1973) esmatutvustus Eesti teatripublikule näitab oma tuuma ära juba pealkirjaga. Saame teada palju sellest, mis oli juhtunud naise ja mehe elus enne algust ning mitte midagi sellest, mis hakkab juhtuma pärast algust. See on ühtaegu vaene ja rikas teater: vaene tegelaste arvu, tegevuspaikade arvu (üks) ja sündmustiku poolest; rikas allhoovustelt, psühholoogilisest pingest, tegelaste reageeringutest isegi nende pisimates nüanssides. Selline terav kontrast muudab lavastuse originaalseks ja nauditavaks.

Kuna laval on kahe ja poole tunni jooksul vaid kaks näitlejat, sõltub nende koostööst kõik. Seda enam, et Danny ja Laura on paras paar: kumbki peab ennast pidevalt kehtestama, hõlpu ei saa üks ega teine. Risk oli seda suurem, et Silja Miks ja Andres Mähar on kõike muud kui kokkumänginud paar. Igatahes ei õnnestunud mul ühestki allikast tuvastada, et nad üleüldse oleksid varem koos mänginud. Aga võimalik, et see oligi lavastaja Tiina Mälbergi taotlus: tuua vaevarikast ja kobavat paarisuhte loomise algust kehastama paar, kes ka näidendi lavaletoomise protsessis pidi midagi sellesarnast läbi tegema. Kui see nii oli, oli see igatahes väga läbimõeldud, ettenägelik ja tubli tulemuseni viinud samm.

Silja Miksi värvikamateks rollideks on viimasel ajal olnud grotesksed ambitsioonikad tüübid – näiteks „Charlotte Löwensköldis“ ja „Ükssarvikute farmis“. Mõlemas oli tegu ka paraja individualistiga. Lauras pole grotesksuse raasugi, küll aga väga palju sisemist pinget. Ning individualism oleks selle lavastuse kontekstis mõeldamatu. Siin saab kõike ainult kahekesi. („Me suudleme nii, et see tekitab sinus koduse tunde.“) Nii et Miksi Laura pole mitte ainult ere ja meeldejääv, vaid ka üllatav.

Mähari ülesanne oli veel raskem. Kui Laura mõjub psühholoogiliselt realistliku tervikuna, siis Danny tekitab küsimusi. Kui näidendist puudusi otsida, siis on selleks just Danny liiga uje, kibestunud ja inertne karakter. Laura küsimus „Issand! Miks sa ennast kogu aeg niimoodi kohitsed?“ on täiesti asjakohane, aga vastust me sellele ei saa. Liiga palju peab Laura vaeva nägema, et mehest midagi olulist välja meelitada. („Sul on tore nägu. Heasüdamlik nägu.“) Võimalik, et Danny on elult liiga palju räsida saanud. („Mis kurat sul minusugusega üldse asja on!?“) Võimalik, et Laura talle eriti ei imponeerigi. („Me klapime sinu meelest vaid.“) Mähar suudab raske ülesandega toime tulla: me näeme laval Laurale väärilist partnerit – kui mitte aktiivsuse, siis vähemalt mõtestatuse ja psühholoogilise arengu poolest.

Lavastuse lõpp jätab kõik lahtiseks. Õnnetu isa ja olematu ema teineteiseleidmine võib olla kestev ja aus, aga ka põgus ja ekslik. („Kas sina oled ainus meist, kes täna õhtul siin rumalusi rääkis.“) Viimane stseen mattub pimedusse, s.t teadmatusse. Selles näidendis on lõpp enne algust. Õieti kaks lõppu: mõlema endised elud, rasked, aga huvitavad. Üks võimalik variant on seegi, et Laura pole üldse huvitatud Dannyst kui püsisuhtepartnerist, vaid ainult tulevase lapse isast. („Ja siis üheksa kuu pärast on mul kaks last, keda ma kunagi ei näe.“) Sel juhul on algus Dannyle ühtlasi ka lõpp. Võimalik on seegi, et nad elavad mõne aja koos, kuid siis lähevad riidu ja lahku – närvilised ja vastuolulised, nagu nad on. Kõik on võimalik.

Tegevust on näidendis vähe, sellestki peamine osa nii konventsionaalne nagu lahja alkoholi pruukimine, peojärgse korteri koristamine ja söögivalmistamine. Seda tähtsam on dialoog. Kusjuures kahel tasandil: kõik, mida öeldakse, ja kõik, kuidas öeldakse. Danny: „Mul ei ole mitte midagi.“ Laura: „Jaa, ma tean.“ On ju palju võimalusi, milline intonatsioon sellele dialoogile anda, sarkasmist sentimentalismini. Laitmatu harmoonia nende kahe mõõtme vahel muudab „Alguse“ omapäraselt pingeliseks: midagi justnagu ei toimu, aga ometi toimub kogu aeg, iga repliigiga. Näiteks fraas: „Kes on üksi, kadestab suhtes olijaid. Kes on suhtes, kadestab üksi olijaid.“ Lugedes ja ilma kontekstita näib banaalne ja alusetu, laval aga mõjub täiesti omal kohal ja õigel hetkel. „Vahel tundub kogu sinu jutt nagu järjekordne tõke,“ ütleb Laura. „Alguse“ dialoog on otsast lõpuni tõesti nagu tõkkejooks – ühtegi tõket aga maha ei aeta.

Liina Tepandi kunstnikutööd saab samuti kiita. Tavaline tänapäeva üksiku inglanna korter ei paku fantaasia rakendamiseks midagi haaravat. Ent seintel jooksev valgustriip mõjub mitte ainult efektselt, vaid haakub ka lavastuse sisuga. Danny ja Laura suhe on alles kobav. (See on dramaturgiliselt paratamatu, sest kui nad otsekohe teineteisele kaela langeksid, oleksime saanud hoopis teistsuguse, tühisema ja igavama loo.) Aga ühise valgustriibu suudavad nad endise pimeduse asemele siiski luua. Nii et kujundus on sama vaene ja rikas nagu kogu lavastus.

Seotud lavastus:

7 Algus (2022)

Seotud teater/tootja:

Rakvere Teater

Autor: Veiko Märka
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/kaks-loppu-ja-uks-algus/
Kuupäev: 08.04.2022
Foto: Kalev Lilleorg

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.