Olen mõelnud, kas ja kuidas on võimalik võrrelda lavastusi, kus lausutakse sõnu, sõnu, sõnu (nagu nentis lugev prints Hamlet) nende lavastustega, kus ei öelda sõnakestki, tõdes Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Nojah, noid sõnatuid liigitatakse teatrižüriide loogikas etenduskunsti kategooriasse, kuigi see võib olla suhteline ja vaieldav. Jätkem žüriid oma mängumaale, kinnitan, et seal on põnev toimetada.
Olen vaadanud äsja ridamisi hästi erinevaid lavastusi.
Sõnavabu: Noorsooteatri “Sinel” oma üldistuslaenguga; Tartu Uue Teatri “Stereo”, pigem siseringi-nostalgiast kantud; VAT Teatri “In memoriam Bellingshausen”…
Edasi lugemiseks: https://kultuur.err.ee/1608753919/pille-riin-purje-lavastuse-vaartus-ei-olene-sonadest-ega-sonatusest
Artiklis mainitud
