Tiina Nipitiri

Vahel ma mõtlen, et kas ma pole mitte raasike hull. Vähe sellest, et 30 aastat õpetad, kuidas demokraatlikust riigist saab totalitaarne, siis nüüd lähed vastuseid otsima kogunisti teatrisse. Eks nälg kultuuri tarbida, oli selle kolme kuu jooksul nüüd ikka kasvanud ka sellisesse kõrgusesse, et muud moodi enam ei saanud. Ja kui kujuneb olukord, kus nälg silmanägemise kallale kipub, siis asud tegutsema. Autol on rattad all ja asi see 150 km siis sõita. Et saaks teatrisse.Ja see põnevus piletilevi keskkonnas kaevates (nagu bitcoine), et kas leian Niskamäe naiste asemele miskit või siis ei leia. Ikka leiab. Kui Jumal sulgeb kuskil ukse, siis avab ta akna ja viimane rida teatris on ikka nendele meeleheitel näljastele. Niisiis sai kolm kuud oodatud Vanemuise külastusest hoopis Linnatatri külastus. 1930. aastate Saksamaa ja inimeseks olemine selles maailmas. Mu armastatuim küsimus on õpilastele ikka, et miks ja miks. Miks läks ajalugu just nii ja mitte teisiti? Seekord olin põhjalik. Eeltöö - videod kodulehelt. Kurjusest rääkis tutvustavas videos Vseviov, ajaloost edasi Ott Sandrak ja siis lugu ka lavastuse saamisest. Mina jälle otsisin vastust oma miksile - miks 2021 ja Linnateater ja selline suurepärane punt näitlejaid ja selline teema. Miks kurjuse teema on ikka ja jälle nii aktuaalne? ( Tuleb tunnistada, et see aktuaalsuse sõna on minu jaoks pisut lörtsitud, sest pean uurimistööde komisjonis kõikse aeg kuulama sageli väheargumenteeritud väidet teema aktuaalsusest.)Kuidas kurjus meie seest välja pääseb? Kuidas me ei märka neid väikesi muutusi, mis lõppkokkuvõttes suure katastroofini viivad? Hitleri erakond ei saanud küll enamust, kuid ometigi oli kolmandik valijatest seda meelt, et ta võiks nende huve esindada. Kollektiivne hullumeelsus? Propaganda? Pruunsärklaste löömameeste hirmutamine? Vähene haridustase hindamaks ajaloo keerulisi käike? Ülekohus sõjasüü näol? Rahulolematus muutustega ja soov tagasi saada võimatut? Nii jätkates saaks neid küsimusi vähemalt raamatujagu. Ja eks neid raamatuid selle perioodi analüüsimiseks ole ka kirjutatud. Igatahes viisid dokumentaalkaadrid etenduses vaataja ajastusse, kus lihtsaid vastuseid ei olnud ja teadmist, mis tulemas on, võis aimata. Aga sai ka silmad kinni panna ja aimdused välja lülitada. Peategelased etenduses olid Irmgard Litten (Anu Lamp), Hans Litten (Priit Pius) ja dr Conrad (Indrek Ojaari). Nauditav mäng, nüansid ja detailid, tegelaskuju hinge toomine vaatajateni läbi kõnnaku, hääletooni, natsitervituste, laulu , kehakeele, sõnumite jne kaudu. Sekka ka püstolilasud, mis oma mõtete unelusse kinni jäänud saalisolija karmi reaalsusesse tõid ja hirmu panid tundma. Õigupoolest oligi minu jaks tõmenumbriks Anu Lamp, sest ma ei suutnud meenutada, et millal ma teda teatris eelmine kord nägin... Ja ema roll oli seda väärt. Balansseerida õhkõhukesel piiril meeleheite ja hullumeelse järjekindluse vahel, lõputult loota, et see, mida oled oma lapsele õpetanud aitab tal tulle sest olukorrast välja. Astuda naisena välja ebaõigluse vastu küsimuste ja palvetega oli 1933-1938 paras väljakutse. Nagu ka talitada oma südametunnistuse ja eetiliste põhimõtete järgi. Ükskõik kuidas ei alandataks ja pekstaks, ükskõik mida sind tegema ei sunnitaks, vaim on vaba. Seda läbipekstud inimvarena silmas pidada ei ole kerge, lihtne on vahetada aated ja ideaalid leivatüki või saamata jääva jalahoobi vastu. Niisiis oli minu jaks peategelaseks selgroog. Kuni suudad meeles pidada, miks see on, seni kestad inimesena edasi. isegi murtud sääreluu ja kõikide nende vigastustega. Ja polnudki tähtis, kas poomine tuli võimu või lootusetuse tulemusena, see oli ikkagi ainult selgrooo katkemine. Sest see hullumeelsus, mis järgnes Saksamaal kolmekümnendate aastate lõpus, oli senise saksa kultuuri katkemine ja pea eraldamine ülejäänud kehast. Vaim eraldati ja ta sai vaid vabana taevalaotusest vaadata toimuvat. Süsteem enam sekkuda ei lubanud. Ajalugu ja tema õppetunnid on tänini seotud inimeste kannatustega. Aga loo kangelane võiks olla ka vaba vaim ja sest mõttes oli sümboolne see raamatutega seotud osa. Raamatute köitmine versus raamatute põletamine, raamatud kui teaduse ja hariduse varamu versus leht lehe haaval köidetavad trükised. Veidi oli neis lehtedes sel hetkel lootust, et ehk leiab vaim võimaluse nende kaudu maailma lootust ja headust tuua. Etenduse lõpul oli laual üks punakasmustade kaantega "Mein Kampf". See ei jätnud küll mingit lootust. See oli kui kooliõpikute tsenseerimine ja erifondide triumf, mis raamatute funktsiooni propaganda teenistusse alandas. Lenini teosed, Stalini teosed, Mao Zedongi teosed.... Kas me saame neid ka raamatuteks nimetada? Vormiliselt ju olid, aga sisult? Üks pisike seik jäi veel kummitama. See kammilugu. Elu jooksul ostame tasse ja potte, raamatuid ja toole, riideid ja jalanõusid. Ja lõpuks on kogu su vajalik varanatuke kongis/ laagrinaril saapasse peidetud kamm. Et taastada oma kõikumalöönud eneseusku ja minna väärikalt vastu vägivallale, pea kammitud. Laagriroobasid ei saanud nagunii millegagi asendada. Aga pead sai kammida. Igapäevarutiin? Inimeseks olemise tõendus, sest vaim kippus neis triibulistes kaltsudes numbrina haihtuma ja nii ei jäänud inimese kuju hoidmiseks muud võimalust? See, mida ma ise saan enese heaks teha, et olla inimene, on tehtud? Meeldis, väga meeldis. Dialoogid ja kohtumised, mille käigus tegelased püüdsid end arusaadavaks teha maailmale ja vaatajatele ( Lord Clifford Allen ja poliitiliste vangide olukord, abikaasade arutelud, jäätisesöömine pühapäevases pargis kui propaganda tõendus, et midagi halba ju ühiskonnas ei toimu jne). Ajaloolase haridus ei hakanud pead tõstes jaurama, et nii see ju ei olnud. Küllap andsid sellele tegelasele piisavalt toitu vormid ja lavakujundus, dokumentaalkaadrid ja tegelaskuju ajalooline taust. Aga hirm hakkas ka. Sest kõrvalseisja vastutuse sain ka kavata etenduse saalist kaasa.

Mängupaik Käsmu küla lõpus - andis ikka otsida ja sai mitmelt küsida, enne kui üles leidsime. Kui see oli osa etendusest, siis läks ikka täie ette. Aga sel hetkel, kui meie tulime, ei suutnud me ühtegi viita tuvastada. Koroonatõendi kontroll keset metsa andis sürreaalsele olustikule pisut vunki juurdegi ja generaatorist tulev elekter. Metsalagendikule laotud välilava koosnes askeetlikest puhkepaikadele omasest kraamist - varjualune, laud ja pingid, puupakud ja nagu selgus ka puuoksad, mis kõik lõid matkaseltsilistele omase keskkonna keset metsa. See, et puude vahelt meri paistis, väga ei häirinud sügava metsa tunnet. Rahvas kogunes ja toolid, mis pisut kõikusid konarlikul pinnal, said säetud mugavamalt. Siis klõpsatasid helipuldid ja prožektorid ja tegelased tulid - Karismaa (Anita), Sallo (Monika) ja Veesaar (Ellen). Mahlakas tekst ja värvikad karakterid, mida esitasid oma ala head asjatundjad mõnuga, mis nakatas ja kaasa elama pani. Tasapisi koorusid vaatajate ees kiivalt hoitud saladused ja suhted, mis aastate jooksul kujunenud, said selgemaks. Pereema ja heade suhete hoidja, kes õhkas värvikuse ja vahelduse järele oma elus, mis stabiilsuse loodud halluse põnevamaks teeks. Üksik ja töötu pensionär, kes raamatute põhjal oma seiklused kokku luuletas, et saada tähelepanud ja šokeerida oma ontlikke sõbrannasid. Edukas tegutseja, kes tõe ja õiguse eest oma töökollektiivis võitles nägemata oma lapsusi (reis Kanaaridele töökaaslasega ja viha suhte eest hoopis nooremaga).Kõige selle taga on teadmine, et tuntakse üksteist juba ammu-ammu ja teatakse nii tugevusi kui nõrkusi. Just see nõrkuste teadmine tekitab ka kiusatuse pisut soola haavadele raputada. Ja siis reageerivad kõik isemoodi - kes kinnitab endale, et kõik on ikkagi väga hästi ja koosolemine hiiglama tore, kes siunab oma nõrkust ja kaasatulemist, kes vaikse pealtvaatajana loob teravusi, et natuke nalja teha. Nahk ei ole ühtlaselt paks. See, mis teise suhtes tundub naljana ja süütu togimisena, võib enda suhtes ikkagi valus olla. Aga minu valu ja sinu valu on ikka nii, et raudselt on minu valu valusam. Ei tulnud mõistmist, pigem ikka tõdemus, et üks hea kaklus annab värvi juurde ja siis saab hilisemate aastate puhul meenutada, et küll oli ikka lahe kohtumine. Nii nende mälestustega ju ka on, sarnased sündmused liituvad kokku ühetaolisteks ja ainult eredamad hetked jõuavad üksikutena aastate pärast tagasi. Ja mis tähtsust on siis selle, mis selle ereduse põhjustas - kas vette kukkunud veinilast, ümber läinud paat või kakluseks kasvanud sõnelus. Peaasi, et andeks antakse ja osatakse toimunut huumoriga võtta. Olen seda ju näinud, et klassid, kus olid ühtlaselt head, sulavad kokku ühetaoliseks mälestustelindiks ja alles krutskivendade meenutamine toob erksamaid toone sellesse kangasse. Tõdeda, et me oleme nii erinevad ja see teebki koosluse rikkamaks ja värvikamaks. Aga mu laps juhtis tähelepanu, et see kaikaga maha löömine oli pisut üle võlli ja läks absurdigi puhul liiale. Kui mõelda nüüd sõprade seltskonnale, siis küll. Aga iseenesest tüpaažide iseloomustamiseks sobis küll. Odav vein ja kallis viski, imeline ilm ja suvesoe, kaasa haarav muusika, mis ergutas ja käed plaksutamise tarvis sügelema pani... Üks lisapunkt on raudselt seoses Helgi sünnipäevaga ja Vahur Kersna saatest lähtuvalt.

Etendus, kus imet ei sündinud, kuigi näitlejate ansambel seda eelnevalt lubas uskuda. Painama jäi pealkiri ja tiigile pontoonidele ehitatud sauna otstarve. Kas tõesti oleme oma kujutlusvõime niisugusel määral kaotanud, et muidu enam sauna ette ei kujuta? Õnneks kadus osa teksti räigust kuhugi tuulde ja süžee hakkas teises vaatuses ikka mingeid piire omandama. Mu noor teatrikaaslane kehitas õlgu ja vaatas mulle väga pika pilguga otsa - niisiis ei olnud tegemist vaid minu maitse küsimärgi alla sattumises. Must komöödia plaanist ja selle realiseerumisest , aga saunakultuurist oli tegevus ikka väga kaugel. Valusad küsimused muutusid paugutamisteks ja mõrvadeks , koos tulemisest sai tulemine/minemine jupiti ja mida räägiti - jäigi küsimuseks. Nali, laul ja pisarad jäid vaatajate kanda.