Murrangulistel aegadel on lavalaudadel näha klassikat- kes loeks kokku hetkel mängukavades olevad Tšehhovi näidendid? Teiseks iseloomulikuks karakteristikuks on sisekaemuslik tagasivaade tehtule. Tartu Uues Teatris algas 15. hooaeg, nende aastate jooksul oleme näinud ridamisi autorilavastusi, harjunud ära püsitrupiga (Pärn, Simson, Jakobson, Leesment) ja tutvume nüüd juba näitlejate-lavastajate uue põlvkonnaga. On õige… Loe edasi »

Tšehhov kirjutas “Kolm õde” algselt ju komöödiana. I. Vihmaril on õnnestunud tuua lavale nostalgiat, irooniat ja igatsust täis tõlgenduse. Kostüümide ja soengutega mäng saab võimsaks kujundiks, lavaline liikumine meenutas “Tartuffe”. Pinget hoiab kontrast õdede igatsuse ja jõuetuse vahel. Eriliselt paistis silma A. Vaarik, kes loob täiesti unustamatu Kulõgini rolli. Lavastaja… Loe edasi »

Kui Saksamaal tuli välja neljale plaadile paigutatud dokumentaalfilmi kogumik “Die Manns. Ein Jahrhundertroman”, siis ülistati filmi stiili, täpsuse, poeetilisuse ja muu tõttu. “Ein natsionales Ereignis…/” kirjutas üks kuulsamaid kriitikuid. Ma olen kindel,et kui K. Moppeli lavastus Saksamaale jõuaks, siis saadaks seda seal suur edu. Lavastaja ja kunstniku koostöö on imetabane,… Loe edasi »

Kirjutasin lavastusest Sirbis (26.11.2021). Seetõttu ei hakka kõike kordama. Toon vaid välja ühe lõigu: “Seekord on tegemist kokkuvõttega: Kudu toob publiku ette kummalises vaimses seisundis Visnapuu, kes vaatab tagasi oma elule, tunnetab, mis jääb kogetust sõelale ja millised seigad vajuvad unustuse hõlma. Nii näeb etenduse alguses väsinud moega luuletajat, kes… Loe edasi »