Ilona

Kirjutasin lavastusest Sirbis (26.11.2021). Seetõttu ei hakka kõike kordama. Toon vaid välja ühe lõigu: "Seekord on tegemist kokkuvõttega: Kudu toob publiku ette kummalises vaimses seisundis Visnapuu, kes vaatab tagasi oma elule, tunnetab, mis jääb kogetust sõelale ja millised seigad vajuvad unustuse hõlma. Nii näeb etenduse alguses väsinud moega luuletajat, kes kuulab aknal vihmapladinat. Kuidagi pidetu on see New Yorgis Bronxis elav eestlane suure lombi taga. Hudson ei asenda Emajõe kaldaid.../"

Kui Saksamaal tuli välja neljale plaadile paigutatud dokumentaalfilmi kogumik "Die Manns. Ein Jahrhundertroman", siis ülistati filmi stiili, täpsuse, poeetilisuse ja muu tõttu. "Ein natsionales Ereignis.../" kirjutas üks kuulsamaid kriitikuid. Ma olen kindel,et kui K. Moppeli lavastus Saksamaale jõuaks, siis saadaks seda seal suur edu. Lavastaja ja kunstniku koostöö on imetabane, J. Ulfsakil õnnestus meile näidata, kuidas naiivsus ja nartsitsism töötavad diktatuuri heaks. Lavastuse tempo oli mõnusalt kasvav ja kahanev- alati oli piisavalt hetki, et auditoorium saaks järeldada, otsustada ja hoiakuid kujundada- teema eeldab ka auditooriumilt poliitilise hinnangu andmist. Kindlasti soovitan vaatama minna!

Tšehhov kirjutas "Kolm õde" algselt ju komöödiana. I. Vihmaril on õnnestunud tuua lavale nostalgiat, irooniat ja igatsust täis tõlgenduse. Kostüümide ja soengutega mäng saab võimsaks kujundiks, lavaline liikumine meenutas "Tartuffe". Pinget hoiab kontrast õdede igatsuse ja jõuetuse vahel. Eriliselt paistis silma A. Vaarik, kes loob täiesti unustamatu Kulõgini rolli. Lavastaja oli üsna jõuliselt rookinud harjumuspäraseid kihte tšehhovlikust lavastusest ja jätnud tuuma, millele näitlejad oma rollid ehitasid. Tšehhovi tekstis on ju kõik laused näidendi teenistuses, stseene ühendavaid vahetekste polegi- seega on õdede lavale toomine Vihmarile põnev väljakutse (vt ka Must Kast "Kolm õde"). Tšehhov on aegumatu ja Vihmar võimekas lavastaja.

Murrangulistel aegadel on lavalaudadel näha klassikat- kes loeks kokku hetkel mängukavades olevad Tšehhovi näidendid? Teiseks iseloomulikuks karakteristikuks on sisekaemuslik tagasivaade tehtule. Tartu Uues Teatris algas 15. hooaeg, nende aastate jooksul oleme näinud ridamisi autorilavastusi, harjunud ära püsitrupiga (Pärn, Simson, Jakobson, Leesment) ja tutvume nüüd juba näitlejate-lavastajate uue põlvkonnaga. On õige aeg teha vahekokkuvõte, korrastada oma arusaamu ja mälestusi- seda kõike Põllu “Stereos” teebki. Ivar Põllu lavastusi iseloomustab teatav filosoofilisus, see kehtib ka “Stereos”, kuigi selles lavastuses ei ole vahendiks tekst. See on ka igati mõistetav, oma päevikumärkmeid ei loeta mikrofoni. Kõik peab kokku jooksma ja loojal on palju kaalul- kas rahastus tuleb, trupp sobib, idee kannab? Lavastusse pannakse kogu oma energia ja siis tuleb oodata vastuvõttu: kas hakkab lõoke laulma, kas saadi aru? Ivar Põllu on meile pakkunud ülipõnevaid autorilavastusi, muidugi on tal õigus sisekaemuseks. Kindlasti on mõistetav kõik, mis oli laval- ikka jälle selle sama kivi mäkke tarimine. Siiski tekib tunne, et ma pean olema ka solidaarne publikuga, kes ei ole näinud kõiki lavastusi ja pingutusi, mis Põllut on saatnud. Nende jaoks jäi kontseptsioon nõrgaks. Ka tundus kuidagi kohatu, et mälestusi heietavad meile uued näitlejad, olgu siis juba vana trupp ka kohal. Kujund helide kokku kõlamisest oli võimas, kuid lõpp venis ja mulle tundus, et seda kõike oleks tore olnud Uue Teatri püsipublikul Põlludega koos lõkkeõhtul meenutada. Muidugi ma tahan olla solidaarsena Põllu kõrval ka selles mõtterännakus, seda enam, et viimases intervjuus ta andis mõista, et kunagi ei tea, kaua teater veel kestab. Stanislavski pakkus ju, et teatri eluiga on 12 aastat. Uue Teatri kadumist ei tahaks küll kogeda. Kuidas siis öelda- lavastus oli toores, kuid mõttes oleme Põlluga. 😊 Dividual