N.Gogoli “Hullumeelse päevik” ei ole pelgalt jutustus eksistentsiaalsest kriisist ja peategelase teadvuse täielikust lõhenemisest, vaid selle teose suur väärtus seisneb selles, et ta kirjeldab väga täpselt inimese geneetilist koodi. Tungib sügavale tema DNA-sse. Gogol näeb geniaalselt läbi seda igavest, ravimatut ja pöördumatut mentaalset kahestumist, kus inimene hakkab kaotama sidet reaalsusega.

Peategelase fantaasiatesse põgenemine ja järkjärguline hullumeelsus on meeleheitlik katse leida iseennast maailmas, mis teda ignoreerib ja alavääristab. Ja mida tugevam on selle mõttetu eksistentsi, hallutsinatsionaarse elu ja erilisusest sonimise press, seda tugevam on inimese tahe muuta maailm antimaailmaks ja antireaalsuseks, kus ta elab. Kogu see “hullus” rullub lahti otse meie silme ees.