Mees üürib suveks vana mõisahäärberi, et tema naise tervis saaks taastuda.

„Kollane tapeet“ on ameerika naiskirjanduse üks esimestest tüvitekstidest, mida saab analüüsida ja tõlgendada väga erinevatest rakurssidest: ühelt poolt on see gootilik õuduslugu, mida lugedes tekivad seosed nii Poe kui Hitchcockiga; teiselt poolt on see üks varaseid väga jõulisi feminismihääli, kus naisautor püüab nihutada valdavat meestekeskset vaatepunkti naiste poole ja väljendab, et naised pole ega pea olema tingimata sellised, nagu mehed neid näha tahavad, ning mehe suutmatus naist võrdsena võtta ning õieti isegi adekvaatselt näha võib võtta hullumeelse tragöödia vorme. Kolmandal moel loetuna võib see olla aga eksistentsiaalne küsimus sellest, kui palju me lubame teistel inimestel määrata seda, millised me olema peaksime, ning kuidas enese tõe eitamine võib meid hävitada.

Ja kõige lõpuks on „Kollane tapeet“ autori Charlotte Perkins Gilmani poolautobiograafiline ülestähendus omaenese depressiooniepisoodist, mida veel 19. sajandi lõpul raviti vahel täiesti ebainimlikel viisidel; nii võibki juhtuda, et kui patsiendi arst on ühtlasi ka ta abikaasa, võib suur, aga täiesti ignorantne armastus armastatu hulluks ravida.

—- Varasem kirjeldus —-

Suvi, vana mõis keset parki, teenijanna olme eest hoolitsemas. Ja ühe noore naise päevik. Naine võitleb sünnitusejärgse depressiooniga. Tema abikaasa, tunnustatud psühhiaater, peab oma armastatule parimaks raviks isoleerida ta kõigest: imikust, kontaktidest tuttavatega, vähimastki tööst, mis tahes tegevusest ja elamusest – ja sulgeb ta üksi vana maja pööningutuppa. Ta otsustab traditsioonilise meheliku ja erialase võimupositsiooni kõrguselt, et just nõnda saab naine taas „normaalseks“ muutuda.

Naise salapäevik jäädvustab tema päevi suletud toas, kus ainsaks tegevuseks on vaadata seintelt kooruvat kollast tapeeti ja selle mustrites elustuvaid halvaendelisi kujundeid. Ja pikkamööda hulluda.

19. sajandi Ameerika kirjaniku Charlotte Perkins Gilmani jutustus (1892) on silmapaistev varajane feministlik teos ning ühtlasi hõrk õudusjutt.