On tool, mis ootab istumist. Käsi, mis ootab hoidmist. Uks, mis ootab avamist. Tunded, mis vajavad elamist ja mõtted, mis ootavad väljaütlemist. On prügi ja jamad, mis vajavad kõrvale lükkamist, küsimused, mis vajavad vastuseid ja mälestused, mis ootavad mäletamist … Aga see kõik kunagi hiljem, pärast, kuskil mujal – meid ühendavast elust osasaamise janu ja keha poolt loodud piirangute vahel.

Ta nägi unes, et kohtus oma lahkunud lähedastega, aga ta ise oli valge jõgi. Tema jõuetu ja abitult liikumatu keha oli minetanud oma lihaliku vormi – ta oli muutunud igaviku vooluks. Ärgates tundis ta end oma keha vangina ja küsis: “Kas sa armastad mind ikka veel?”