„Vanamees ja meri“ on mastaapne visuaalne lavastus, inspireeritud Ernest Hemingway tähtteosest, autorile nii Pulitzeri kui ka Nobeli kirjandusauhinna toonud mõistujutust, milles vana kalamees Santiago pistab kolme ööpäeva jooksul rinda hiiglasliku marliiniga. Oma sisult püüab lavastus leida tõde ja tasakaalu inimese tahtejõu ning looduse vägevuse vahel. Vormilt on „Vanamees ja meri“ aga otsing nüüdisaegse visuaalse keele ja kirjandusklassika vahel, katse ühendada teatri ja filmi võttestikku ning pakkuda publikule sügava sisuga ja meie aega sobituvat visuaalset elamust.

Ettevõtmine toob partneritena kokku kolm osapoolt – hiljuti filmi „Risttuules“ eest riikliku kultuuripreemia pälvinud noore režissööri Martti Helde koos oma meeskonnaga ning Tallinna Linnateatri ja Von Krahli Teatri. Lavastaja soov on siduda omavahel heli- ja pildirežiilisi lahendusi, Linnateatri näitlejate psühholoogilist ja Von Krahli Teatri näitlejate vormilist-eksperimentaalset väljenduslaadi ning elukutseliste tantsijate esitatud koreograafiat. „Kui „Risttuules“ oli püüdlus lahendada film lavaliste elementidega, siis „Vanamees ja meri“ on lavastus, mis mängib filmilike elementidega,“ kirjeldab Helde.

Lavastuse loomisel on tegijad saanud inspiratsiooni psühholoogiadoktor Carol S. Pearsoni kaheteistkümne kangelasarhetüübi teooriast, kelles kuut on kasutatud peategelase erinevate meeleseisundite kehastamiseks. Läbi nende sümboolsete kujude väljendub vaimse kasvamise teekond, mille Vanamees läbib oma ränkraskel rännakul – kulgedes alustamise siirusest ja õhinast ning olukorra valitsemise tundest jõuetusse meeleheitesse, leides endas taas võitlusvaimu, kaotades viimaks kõik käest ning jõudes läbi katsumuste sisemise küpsuseni.

Pearson, kes on omakorda lähtunud analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi ja müüdiuurija Joseph Campbelli teostest, kirjeldab arhetüüpe kui psüühika omalaadset tarkvara, mis asub inimese alateadvuses latentses olekus seni, kuni mõni sündmus või välisest keskkonnast saadud impulss selle äratab. Pearson rõhutab oma kirjutistes arhetüüpide olulisust inimese enesemõtestamise ja seesmise kasvamise protsessis. Arhetüübid, keda lavastuses on kasutatud, kannavad nimesid Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. (Põhjalikuma ülevaate sellest teemast leiate lavastuse kavalehest.)

„Vanamees ja meri“ on Martti Helde esimene lavastus professionaalses teatris.