“Kas Sina kannad endas minu vaimu, minu vabadusihalust? Kas Sina oled valmis ära andma oma vara, oma elu nii nagu seda olid sunnitud tegema minu järeltulijad ja Sinu vanavanemad vabadussõjas. Oled sa kinni oma heaolus ja oled nõus maha salgama mind Lembitut, et olla osake maailmast oma pisikese varanduse otsas.”„Lembitu” pole lihtsalt nimi. Ta on mõte. Idee – mis sillutab teed parema homse suunas. Lembitu on nagu perearst või kooliõpetaja, kes teab – selleks, et sul homme saaks parem, tuleb täna alla neelata nii mõnigi mõru pill ja tuleb pähe õppida nii mõnigi mõttetu võrrand. Et aga homne parem saaks.

Urmas Lennuki kirjutatud “Lembitu – kuningas ilma kuningriigita” on ajaloolis-eepiline suur suvelavastus 800 aastat tagasi toimunud Madisepäeva lahingust. See ajalooline lavastus räägib eestlaste kokku kutsumisest, mida võime nimetada eestluse üheks pidepunktiks. Kas ka kaotus võib olla võit? Kuigi Madisepäeva lahing lõppes kaotusega, andis see eestlastele vaimu vastu pidada, et hoida oma rahvust. Ükskord me võidame niikuinii, aga kas meie oskame võitu hoida? Lihtsam on ju vastu seista mineviku ohtudele kui ära tunda tänapäeva salakavalust?