Varakevadel, kui jää jõgedelt ja järvedelt lahti murdub ning kelmikas päike puulatvadelt lund hakkab sulatama, ilmub külavaheteedele üks veider mehike. Pigem inetu kui ilus ja, tont seda teab, kas vana või noor. Kaabut nimetissõrmega kuklasse lükates keksib ta justkui alp harakas porilompide vahel, tinistades oma mänguriistal jupikese ühest või teisest loost. Ja kui mõni möödakäija tema koledat lauluhäält juhtub kuulma, katab ta kõrvad peopesadega ning jookseb metsa.

Eemalt mõnd talu või muidu kena elamist nähes ütleb see mees poolkuuldavalt: ”Heh-hee!” ja sätib sammud sinnapoole. Nõnda talust tallu ja südamest südamesse kulgeb tema tee läbi kauni Eestimaa, kuni meri külmub ja rammusad põllud lumega saavad kaetud. Siis on ta äkitselt kadunud, nagu poleks teda Olnudki.

See mees on Toomas Nipernaadi.