Helge ja unenäolise atmosfääriga kammerlik lavastus pakub enesesse süüvimise, sõnasse süvenemise, unistamise, pisikese ja hapra märkamise võimaluse, millesse on pikitud vaikne soe huumor.

Eesti luuletaja Veronika Kivisilla lühiproosa kogumikul “Kuni armastus peale tuleb” ja luulel põhinev lavastus, milles avaneb ühe naise sisemaailm ning läbi selle argipäevade poeesia, tavaliste hetkede lumm, elu pisikesed kummastavad detailid, kirglikud igatsused ja haprad unistused.

Veronika Kivisilla raamat on koostatud luuletaja Facebooki-postitustest, mis annab proosavinjettidele elulise tegelikkuse hõngu. Oma leebe huumori ning empaatilise ja tundliku eluvaatlusega on luuletaja võitnud paljude lugejate südamed.

Lavastus aga pole raamatu üks-ühele ülekanne teatrikeelde või biograafiline peegeldus konkreetse luuletajanna elust, vaid tegelikkusest teispoole kiikav tõlgendus, mis laieneb poeetiliseks üldistuseks argieluvoost. Need on lookesed ja hetked, mille igapäevases väiksuses peitub elu suurus ja märkamise olulisus.

Istuda aias ja saada päevaga üheks.
Saada üheks ja olla see päev.
Võtta prillid eest, sulgeda silmad.
Suigatada korraks. Ometi näha ja kuulda kõike.
– katkend Veronika Kivisilla luuletusest