Mereäärse hooldekodu asukad on ära unustatud, maha jäetud ja minema visatud. Nendest ei räägita, kuid nemad ise räägivad lugusid, tantsivad ja kuulavad muusikat, et leevendada igapäevast üksindust ning säilitada väärikust ja mälestusi. Nad igatsevad üht teist elu ühes teises maailmas. Oma unistustes on nad preeriate kauboid, kes tulevad appi mahajäetutele, üksildastele, vaevatutele. Või siis ei tule.

Lavastaja Peeter Rästas: „Läksin ükskord vanaemale vanadekodusse külla. Ta ei tundnud mind enam ära. Aga ta võttis mul kõvasti-kõvasti käest kinni, noppis teki peale trükituid maasikaid ja pakkus neid mulle. Selles lavastuses ongi just nii…“

Esietendust nägi vaid üks inimene, kes loositi välja 332 inimese hulgast.

Vaata loosimise videoklippi: