Romeo ja Julia (2015)

Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ ei vaja ilmselt pikemat tutvustust. See on tragöödia kahest vaenutsevast perekonnast, kelle võsude vahel tärkab seninägematu armastus, mis elu kurbmängu kaudu viib kõigi peategelaste kurva hukuni. Mis on iseenesest kummaline, sest armastus pidanuks ju olema loov jõud.
Nii tuntud tekstide kui tuntud tunnete üle paistab vahel valitsevat täielik selgus. Päris kindel muidugi olla ei või, kas mõnda tunnet ikkagi on võimalik lõpuni tunda, selgeks tunda, põhjani tunda. Ausalt öeldes, kui äragi tunneks, oleks hea.

Kas armastus on see, kui ma luban ennast ühel öösel ühel rõdul kellelegi, keda ma varem kohanudki pole? Või on armastus see, kui ma proovin oma lapsele kindlustada parimat võimalikku tulevikku? Või äkki see, kui ma oma sõbra tapmise eest kätte makstes mõistan omavoliliselt surma teise inimese? Kas kellelgi üldse on õigust nendele küsimustele mingisuguseidki vastuseid anda?

Shakespeare’i tegelased kõnelevad eneseväljenduseks väga pikki ja värsistatud monolooge. Kui nad pooltki nendest tõdedest julgeks ausalt üksteisele öelda, jääks kogu tragöödia olemata.

Nagu eluski, eks. Nagu päris elus.