Tuhkatriinumäng (2011)

“Tuhkatriinumäng” ei ole tuntud muinasjutt Tuhkatriinust. Ei olnud seda siis, kui Paul-Eerik Rummo selle pisut enam kui 30 aastat tagasi kirjutas ja Evald Hermaküla (ärakeelamiskatsetest hoolimata) “Vanemuises” lavastas ja ei ole ka nüüd. Mõnevõrra on see järellugu – me näeme tegelasi 9 või 19 aastat pärast muinasjutu õnnelikku lõppu, visalt kinni hoidmas pooltõdede pea hargnematust võrgust, kuid siiski kobamisi liikumas lähemale eneseleidmisele.

Ja kindlasti on see ka mäng. Klassikalise definitsiooni järgi (Huizinga) on mäng vaba, intuitiivne toiming, millel ei ole eesmärki väljaspool iseennast. Mäng eeldab eemaldumist argireaalsusest, kuid tal on piirid ajas ja ruumis ning reeglid, mille rikkumine hävitab mängu.

Mängu väärtus on tema võimes tungida irratsionaalsesse maailma, tabada tabamatut. Üritanuid ei laideta.