Sisu tutvustus

There are these two young fish swimming along and they happen to meet an older fish swimming the other way, who nods at them and says “Morning, boys. How’s the water?” And the two young fish swim on for a bit, and then eventually one of them looks over at the other and goes “What the hell is water?”
– David Foster Wallace

Kolm inimest ja üks ahv murravad öösel sisse tundmatusse kontorisse. Neil on aega kuni hommikuni. Nad teavad, et maailma valelikkust, tinglikkust ja konstrueeritust läbi näha ei ole raske, raske on midagi asemele panna. Aga nad püüavad. Nad mängivad mänge, sest see on veel ainus võimalus, kuidas inimeste tähelepanu võita. Manitsused ja noomitused ei aita juba ammu. Nad mängivad armastust ja surma ja kaarte ja kodu ja majanduskatastroofi. Nad mängivad, aga nende valu on tõeline. Kuidas me jõudsime olukorrani, mille eesmärgiks on teha rahast rohkem raha, tööst rohkem tööd ja puudusest rohkem puudust? Miks me arvame, et kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga (või laulu või artikli või pildiga)? Millal me muutusime võimeliseks inimsuhteid kümnepallisüsteemis hindama? Mida tähendab lahe? Millal miski sind viimati liigutas? Ja kuidas me jõudsime sinnani, et ainus kokkupuude elavaga on palmisaarepilt meie arvutiekraanil? Me ei tea, aga me tahame sealt ära. Andke käsi ja läheme koos.

Näidend võitis Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta näidendivõistlusel II preemia.

Veel lavastusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.