Sügise hakul alustas kuus inimest Vanemuise proovisaalis oma teekonda, kaardistamaks unistamise kaduvat kunsti. Alustati igapäevastest hetkedest, mil mõte uitama satub; räägiti unistuste häbenemisest ja nende maailmapäästvast potentsiaalist; küsitleti tuttavaid ja võõraid, ajuteadlasi ja meditatsioonieksperte; süveneti oma mõtete keerdkäikudesse ning igapäevastesse unelustesse. Kolmekuulise teekonna lõpuks jõuti välja Sadamateatrisse, kus loetud õhtutel kõigist leidudest, tähelepanekutest ning mõtetest vormub etendus.

Unistamine on muutumas millekski, mis on vanamoodne ning tabu, või millekski, mis on naeruväärne. Natuke isegi keelatud, sest milleks unistada, kui töö vajab tegemist, laenud ja liisingud maksmist ning pere toitmist. See on reaalsus ja reaalsusega on vaja tegeleda, mitte unistada. Unistavad need, kes reaalsusega hakkama ei saa. Nõrgad. Saamatud. Läbikukkujad. Milleks ja kellele on vaja näidata oma nõrkusi? Milleks ja kellele on vaja unistamist?
– Reimo Sagor