Lavastaja oma tööst: „Pardijaht“ on XX sajandi vene dramaturgia üks keerulisemaid teoseid. Selles on kuulda Tšehhovi teatri kaja ja tänapäeva teravaid helisid. Aeg ei ole näidendis ühetaoline. Olemuselt on see huikamine mineviku ja oleviku vahel: peategelane taastab mälus fragmente sellest, mis kunagi oli. Zilov on justkui olevikust välja kukkunud. Seda võib muidugi seletada raske kassiahastusega, aga Zilov polnud ka varem oma ajaga ühes rütmis käinud. Ta elab pidevas ootuses ega tea isegi, mida ta ootab.

Aleksandr Vampilovi teos jätkab vene kirjanduse traditsiooni ja samal ajal kiikab tulevikku, milles nii tegevus kui tegevusetus on ühtviisi hukatuslikud, milles on kadunud oht elule, kuid säilinud oht hingele. Nõukogude konteksti asetatud tegelaskuju kaotab üha rohkem inimlikke jooni. Võrreldes Tšehhovi Ivanoviga on Zilov ilmne degenerant, kes isegi enesetapu muudab farsiks. Siin lavastuses võib pidada Zilovi lugu paigaljooksuks või suletud ringiks. Kogu tegevus on viidud restorani, kus Zilovi tragöödia mängitakse läbi igavese pidulaua taga. Restoranis kõlab loomulikult muusika, nõukogude aja laulud, mis aitavad aduda möödunud sajandi 70. aastate atmosfääri.