Sisu tutvustus
Igatsus. Saudade. Kui miski seletamatu meid kutsub, siis kas me oskame selle ära tunda? Ja kui oskamegi, siis kas julgeme ka teele asuda? Ja kuhu see tee meid viib: kas oma elu juurest ära või hoopis tagasi iseenda juurde?
„Tagasi” on igatsevate inimeste lugu. Kõigi nelja elus on kätte jõudnud pöördepunkt. Kas anda järele aastatepikkusele igatsusele, minna, muutuda? Või jääda paigale ja oodata ära, kuni too seletamatu, mille poole oled püüelnud, ise kohale jõuab?
Alguses oli ähmane arusaamine, et Eesti ja Portugali vahel on väga palju ühist. Sellest mõeldes ärkas elule Harri, elupõline mustamäelane, poissmees ja vastne pensionär, kelle unistuseks on lennata Portugali, elada ja surra seal, suure fadolaulja Amália laulude saatel, ookeanimühas, pimestavas päikeses. Harri taustal võtsid kuju ja hakkasid oma elu elama ka teised tegelased oma hädade ja igatsustega. Nii sai kokku neli väga erinevat inimest: kaks eestlast ja kaks portugallast, kaks meest ja kaks naist. Üks ühendab neid kõiki: teadmine, et kõige tähtsam on leida üles see päris päris, mille järele oled kogu elu igatsenud.
– Eva ja Indrek Koff
„Tagasi” on minu jaoks üks huvitavamaid eesti näidendeid, mida lugenud olen.
Aga ka üks keerukamaid lavale seada.
Siiski lavatekst, mille taolist olen ammu igatsenud.
Poeetiline, võiks öelda ka sümbolistlik, samas realistlik.
Mänguline.
Traagiline ja koomiline samaaegselt.
Aktuaalne.
Meist endist: olevikus, minevikus.
Aimamisi meie lähi- ja kaugemast tulevikust.
Igavikust.
Lootuses.
Saan äkki aru tuleviku – ootuse ja tagasi – vaate seosest.
– Lembit Peterson