Folkorist Merili Metsavahi on raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) koondanud valimiku muinasjuttudest, mille peategelane või sündmusteahela käivitaja on naine. Kui Lääne-Euroopa disain-muinasjuttudes on loo kangelaseks enamasti mees ning naine on pigem vaatleva subjekti rollis, siis eesti pärimuslugudes haarab naine oma elutee kujundamise enda kätesse.

Oma osa mängivad naise kujutamisel lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused – kui vanemate muinasjuttude sootsium võis viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele, siis hiljem korjatud lugudes annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. XX sajandi alguses korjatud lood aga annavad tunnistust muinasjutuvestjate kombest ammutada inspiratsiooni nii tõlkekirjandusest kui ka fimisüžeedest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Naise saatus ja staatus olenevad ka vestja taustsüsteemist, maailmavaatest ja kogemustepagasist.

“Sõsara sõrmeluud” sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega.

Lisaprogrammina järgneb teatriõhtule pärimusreiv, mille kunstiliseks juhiks on silent disco kuninganna Kat Sun. Muusikalises programmis kõlab pärimusmotiividest inspireeritud kaasaegne tantsumuusika, mille lõviosa moodustab Eesti artistide looming.