Enne oma maja sündi rändasime mööda Eestit ja maailma, andes etendusi teatrites, koolides, festivalidel ja ootamatutes paikades. Oma ruumi loomine oli loomulik järgmine samm – soov koondada kogemused, inimesed ja ideed ühte püsivasse kohta. Piip ja Tuut Teater ei ole ainult etenduste paik, vaid elav keskkond, kus sünnivad uued lood ning meenutatakse vanu Maja loomisel mõeldi teadlikult ka loodusele. Kogu sisekujunduses on kasutatud võimalikult loodussõbralikke materjale ning renoveerimisel püüti lammutada nii vähe kui võimalik – ehitusprahi hunnik kasvas vaid veidi suuremaks sipelgapesast. Teatrisaali seinad on kaetud kriidivärviga ja lavalauad töödeldud apelsini järgi lõhnava õlivahaga (tänaseks on apelsinilõhn küll haihtunud, kuid mälestus püsib). Kohviku sein sai üle võõbatud kohupiimavärviga ning üks läbipaistev sein on ehitatud vanadest aknaraamidest. Tühjad ukseaugud täitsime ustega, mis on näinud aega ja inimesi, ning paljud näiliselt kasutud sisustuselemendid on leidnud meie majas uue kodu ja uue loo.
Täna on meie teater koht, kus kohtuvad lapsed ja täiskasvanud, naer ja vaikus, mäng ja mõtlemine. See on maja, mis on ehitatud hoole ja armastusega ning mis elab koos inimestega, kes siia tulevad.
