Justkui helisev muusikal

Teatris Piip ja Tuut esietendunud „Tallinna karud“ on päris puhas muusikal, näitlemise stiiliks klounaad ning mugav vaatamine igale eale.

Klounaadile omaselt pannakse „Tallinna karudes“ publik naerma, vaatamata teema tõsidusele. Fotol Rauno Kaibiainen, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein ja Toomas Tross. Foto: Aivar Kullamaa

Teatri Piip ja Tuut „Tallinna karud“, autor ja lavastaja Lauris Gundars, helilooja ja laulusõnade autor Siim Aimla, kunstnik Inga Vares, koreograaf Marge Ehrenbusch, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Haide Männamäe, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen ja Toomas Tross. Esietendus 31. III Kumu auditooriumis.

„Tallinna karud“ on autori ja lavastaja Lauris Gundarsi uus muusikalavastus ning „Hamleti“ ja „Cabaret Siberia“ järel juba kolmas koostöö teatriga Piip ja Tuut. Samuti on helilooja ja laulusõnade autor Siim Aimla nende vana hea kaaslane lavastusest lavastusse. „Tallinna karud“ on päris puhas muusikal, näitlemise stiiliks klounaad ning mugav vaatamine igale eale.

Lava hämaramasse tagumisse ossa on asetatud ansambel, kuhu kuulub trumm, basskitarr, süntesaator ja keelpillikvartett. Elav muusika tõstab tuju, tekitab vaatajas tõesuse tunnet. Kui muidu kipun Aimlat seostama rohkem džässmuusikaga, siis seekord on laval tsirkuseorkester, kes rütmistab lavastust, andes näitlejatele täpsed taktid ette.

Kogu lavastuses on kasutatud klassikalise tsirkuse võtteid. Esimene entrance ehk sisenemine on nii puhtaks lihvitud, et lausa hirm hakkab. Teate ju küll: näitleja ilmub publiku vaatevälja, ootab veidi, instrumendid tõmbavad esimese veniva noodi, väikesele rõhutatud hüppele järgneb neli kiiremat jooksusammu ning voilà, oledki kohal. Uuesti: üks-kaks on venitus, kolm – hüpe, neli-viis-kuus – jooksusammud, seitse-kaheksa – enese kehtestamine laval.

Teine läbiv võte on samuti puhas: kui näitleja lahkub lavalt, siis teeb klahvka heliredeli kõrgemast madalasse, ning kui tegelane tuleb lavale, siis mängitakse heliredelit vastupidi, do’st si’sse. Muusikalile omaselt kasutatakse jutustamist muusikasse, samuti on palju retsitatiivis lausete venitamist, justkui laulus. Muidugi lauldakse ka. Kuna tegemist on siiski laulvate näitlejatega, siis võib öelda, et „Tallinna karud“ on justkui muusikal.

Muusika, mis laule saadab, on veidi üheülbaline, ilma eriliste hittideta, ent tugevalt rütmistatud ning olnud hea abiline Marge Ehrenbuschile koreograafia loomisel. Ikka ja alati üks-kaks-kolm-jaa, üks-kaks-kolm-jaa, mis teeb karupoegadest kuidagi liiga ahvipärdikud. Siin saab süüdistada rütmi, sest karu kipub ju pigem tuiama kui rütmistatult hüplema ja karglema. Seejärel tehakse eesti tantsule omast jooksen-jooksen-hüppan-sammu või hoopis muusikalidest teada ristsammu, mis väljendab rõõmsat minekut, kuigi tegelased püsivad seda tehes ühe ruutmeetri sees.

Koreograafiast ei puudu ka uss, kus tegelased on üksteise taga hanereas ja tõstavad kaanonis käsi, ning hoopis moderntantsu algusaegadel leiutatud inimgrupp, kelle jalad püsivad paigal, kuid keha liigutab end nurgeliselt eri suundadesse, moodustades nii tervikorganismi, justkui ühiskonna, mis ikkagi koosneb indiviididest – justkui indiviididest.

Koguperelavastuse ja muusikali juurde kuulub kindlasti tants, see annab lavastusele hoogu ja mõjub vaimustavalt, eriti kui rütmid on arusaadavad ja selged. Koreograafia sõnateatris ja ka muusikalis ei kasvata vaatajas segadust, pigem korrastab tegevust, pakub publikule naudingut. Tants ei tekita küsimusi, pigem annab vastuse neilegi küsimustele, mida pole laval isegi veel esitatud.

Tegelased laval on nii treenitud, et kõik originaalne, mis tahes konkreetsele kehale omane liigutus või liikumislaad on vaiba alla pühitud. „Tallinna karude“ puhul ei ole see kindlasti etteheide: need tegelased on justkui karud ja justkui tantsivad. Seejuures pani ammu ära kasutatud ja kõigile tuttav koreograafia mu üldiselt teatri peale mõtlema ning küsima, kas tõesti ongi koreograafia ülesanne teatris tekitada mõnu ja uinutada vaatajaid.

Klounaadile omaselt pannakse publik naerma, vaatamata teema tõsidusele. Nimelt on karuperel jäänud ruumi väheks, kuna metsad on maha võetud, inimesed ehitanud rohkesti maju ja tunginud nende territooriumile. Noor karupere otsustab minna võitlusse, võib-olla isegi süüa mõni inimene kättemaksuks ära või vähemalt hirmutada neid kahejalgseid. Järgneb armas ja õpetlik lugu ühise keele leidmisest inimeste ja karude vahel.

Veel armsam on karuema, kellest karuisa teeb tänapäevases feministlikus võtmes köögikuninganna või mähkmevahetamise osakonna direktori. Muidugi ei nõustu sellega karuema, kes peab ikka ja alati teiste algatatud asjad lõpule viima. Peenelt ja tagasihoidlikult valib karuema alati laste, mitte karuisa poole. Siiski oli üks imelühike stseen, mil karuisa püüdis karuema musitada. Selles hetkes panid näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross kõik oma oskused mängu, peatasid aja ja avasid oma sketši kaudu vaatajale kogu paarisuhte maailma. Kõige armsam on karuema tõdemus, et kõigele vaatamata jääb laps alati emme teoseks.

Publikut naerutati kindla käega ja kindla peale. Mis muidugi pole midagi erilist, sest Piip ja Tuut on seda oskust lihvinud kaua. Vaatajates tekitab naerupahvakuid ikka etteheitev pilk hilinejale või nõrgema üle naermine, riidlemine muidugi ka ja eriti naljakad on ju ajastuse nihked. Näiteks kui keegi lööb kedagi, siis see hoobi saanu on mõnda aega pausil ning kui siis veidi hiljem hakkab tal valus ja ta kukub pikali, no see on ju naljakas.

Üldse on Piibu ja Tuudu teatri publik hästi välja treenitud. Nende lavastused toimivad publiku ja etendajate tihedas koostöös, sest kui juba lavalt aplausi küsitakse, siis see ka saadakse. Encore toimib juba lava- ja publikuala segunemise tõttu: kõik seisavad püsti ja tantsivad veel kord selle kõige parema tantsu, selle kõige parema laulu saatel, et siis rõõmsa meelega päevatoimetuste juurde siirduda. Jürgen Rooste on öelnud. „Piipu ja Tuutu on hingel ja mõistusel kerge ja lohutav vaadata. Säärane lihtne palsam.“1 Täpselt nii ongi, „Tallinna karud“ on õpetliku sisuga meeldiv meelelahutus, justkui helisev muusikal.

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber skandaalist erateatrite rahastamise ümber. Teater Piip ja Tuut on üks neid, keda kultuuriministeeriumi komisjon pidas toetuse vääriliseks. Koalitsiooniläbirääkimistel kõlas aga refräänina, et raha ei ole, ning otsustajad tõdevad ühest suust, et kogu protsessi tulemusena jaotati vähene lihtsalt ümber. Peab olema väga julge, et öelda otse välja, millist teatrit riik peab toetama ja millist mitte, sest iga institutsiooni moodustavad ju inimesed.

Seejuures annab poleemika kriitikule võimaluse (ehk paneb kohustusegi?) asetada iga nähtud lavastus rahastamise konteksti, kas või naljamängu mõttes. Kui alustada seda mängu, kes kümnest esimesena paadist vette lükata, peab tõdema, et tegemist on ikkagi näljamänguga, sest ükski komisjon ei saa hinnata asja nii, et täitsa tore oli, publikule meeldis, sest raha ju ei ole. Peab olema ambitsioonikam, sest sõel on Eesti teatris tõesti tihe ja sõelale jäävad paljud.

Kui tagasi vaadata, on teater Piip ja Tuut järjepidevalt arendanud välja oma näo ja oma publiku, ka siis, kui riik ei toetanud, ja ka siis, kui kõrge kunsti tegijad püüdsid kõike tsirkusega seonduvat vaiba alla pühkida. „Tallinna karusid“ vaadates jäi mulje, et nüüd on nad valmis ning proovides rolliloomega enam tegelema ei pea. Isegi kui Piip ja Tuut laval ei ole, on nad ikkagi kohal. Piip ja Tuut teevad puhast žanri, hästi teevad, aga ei arenda seda enam. Nad ei nihuta piire, ei võta klounaadi kui uurimisteemat, pigem võtavad selle igas järgmises lavastuses kasutusele. Kui miski olnuks halb, oleks lihtne, no aga ei ole halb. Siit hargneb üks mõttekoht: mida teha teatritega, kes on valmis? Ehk peaks need teatrid võtma riigi sihtasutuste sooja perre?

Kui mina oleksin rahanappuses vaevlev riik, siis oleks Piibu ja Tuudu teatri rahast ilmajätmist kerge põhjendada. Noore publikuga tegeleb meil juba sihtasutus Eesti Noorsooteater, kes on jõuliselt oma nägu muutnud ja puhtast nukuteatri žanrist veidi eemaldunud. Praegu näib seal kõik võimalik olevat, isegi klounaad. Esimesena avas oma uksed Männamäele ja Trossile Viljandi teater Ugala, kes kutsus nad juba 2016. aastal lavastama klounikriminulli.

Komisjon pidas Piibu ja Tuudu teatri ambitsiooni ja ajakohasust keskmiseks, ka mõju etenduskunstide valdkonnale hinnati samamoodi, kuid toodi välja, et mõju tsirkusekunsti arengule on suur.2 Kui kitsalt on võimalik ühte asja võtta? Kas tõesti peab klounižestide täpsusega tegelema meie suur kultuuripoliitika? Võtan seda hinnangut kui avanssi ja loodan, et enne järgmist taotlusvooru näeme Piibu ja Tuudu teatris tsirkusekunsti arendamist palju laiemalt. Muidugi juhul, kui tahetakse säilitada oma erilisus ja eristuda teistest tegijatest. Mingit mõtet ei ole trügida sõnateatri kitsale alale, seal muutub kõik justkui teatriks.

1 – Jürgen Rooste, Kuratlikud klounid. Piibu ja Tuudu juhtum. – Sirp 2. V 2020.
2 – Kõmu tekitanud teatrite rahastuse protokollid said avalikuks. – ERRi uudisteportaal 9. III 2023.

Seotud lavastus:

Tallinna karud (2023)

Seotud teater/tootja:

Piip ja Tuut Teater

Autor: Kaja Kann
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/justkui-helisev-muusikal/
Kuupäev: 21.04.2023
Foto: Aivar Kullamaa

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.