“Ohtlik meetod”: vabaduse ihkajate mannetu armastuslugu

Zelleri 2020. aastal esilinastunud linateos “Isa” on üks unikaalsemaid filme, mis viimaste aastate jooksul ilmavalgust näinud. See ekraaniteos paigutas vaatajad dementse vanamehe mõttemaailma ja tekitas vaatajates ebamugavust. Sarnast ebamugavustunnet tekitas oma teemavalikuga ka Christopher Hamptoni “The Talking Cure”, mis on endale eesti keeles salapärase pealkirja saanud.

“Ohtlik meetod” kõneleb 20. sajandi alguses tegutsevast Carl Gustav Jungist, kes töötab vaimuhaiglas psühhiaatrina. Jung hindab kõrgelt oma ametivenda ja mentorit Sigmund Freudi, kelle teooriad on viinud psühhoanalüüsi ja jututeraapia väljatöötamiseni. Kui haiglasse satub hüsteeria all kannatav Sabina, otsustab Carl Gustav Jung katsetada naise peal lapsekingades olevat teraapiavormi.

Psühhiaatrilise ravi osutamisel ilmnevad noorel Sabina Spielreinil (Grete Jürgenson) võikad lapsepõlvemälestused, mis on seotud vägivaldse isaga. Samuti selgub, et naisel on ambitsioon teadusega tegeleda ning temal ja Jungil on ühine kiindumus Wagneri muusika vastu. Sabina ja Carli vahel tekib peagi palav armulõõm. Sellel abieluvälisel suhtel on aga tervendav toime, kuna see ravib nii hüsteerilist neidu kui näiliselt endaga rahul olevat psühhiaatrit.

Kui romanss läbi saab ning Jung ja Spielrein omavahel hüvasti jätavad, kirjeldab mees naisele unenägu, kus Euroopa upub verre. Praegusel keerulisel ajal on katastroofist kuuldes raske mitte sõjale mõelda. Sellele vaatamata mõjus lavastuse lõpus Jaan Kolbergi tormi kujutav video veidi järsult. Tundus, nagu oleks Rakvere teatri uuslavastus üleöö suunda muutnud ja dialoogil põhinevast lavastusest hoopis sümbolite juurde liigutud.

Kuigi “Ohtlik meetod” räägib mitmetel teemadel – nagu teadlaste ja ühiskonna vahelised suhted, armastuse jõud ja eluga rahulolemine –, siis Madis Kalmeti lavastusest jäi kõlama inimeste soov vaba olla. Elar Vahteri kehastatud Carl Jungi puhul antakse vihjeid, et ta on abielus mitte armastusest, vaid rahalistel põhjustel. Mehe ainus viis oma naise vastu tundeid üles näidata paistab olevat talle lapsi sigitada. Jung ei taha vaatamata anarhistliku Otto Grossi soovitustele oma patsiendiga intiimsuhtesse astuda, kuid Sabinaga voodi jagamine annab talle ometi vabaduse, mida ihaldab.

Jaune Kimmeli mängitud Carl Jungi abikaasa Emma tunneb ennast ahistatuna, sest jääb (ühiskonna poolt määratud reeglite tõttu?) oma mehe varju, ning naine tahab sellest tundest vabaneda. Otto Gross (Rainer Elhi kehastuses) soovib pürgida enda radikaalsete eksistentsiaalsete mõtetega kõrgeima vabaduse poole. Sigmund Freud, keda mängib Peeter Rästas, ei tahaks üldse kellegi mentor olla, vaid mõelda melanhoolselt sellele, kuidas tema ja teiste panus teadusesse ajapikku tähtsusetuks muutub. Sabina Spielrein tüdineb suhtest, kus Jung ei taha oma naisest lahku minna, ja soovib samuti vabaks saada.

Seega võibki öelda, et laval liiguvad vabaduse ihkajad, kes kõik tahavad eluteel Rooma välja jõuda. Sabina Spielreinil õnnestubki suhtest Jungiga vabaks saada –ta abiellub teise mehega ja saab temalt lapse. Carl Gustav Jung jääb elus tehtud valikuid kahetsema ning on hea näide sellest, et kõik teed ikka Rooma ei vii. Mõtted, kas vabadus teeb inimese õnnelikuks ja kui palju on vabaks saamise tahe elus edasiviiv, paelusid mind “Ohtliku meetodi” juures väga. Kahjuks ei saa sõna “paeluv” kasutada lavastuse enda kirjeldamisel.

Pille Jänese kunstnikutöös leidub põnevaid lahendusi, eriti huvitav oli lavastusmeeskonna idee mängida teatud sündmusi kardinate taga ja kasutada seejuures varjude mängu, mis tekitas saalis kõheda tunde. Emil Kallase valguskujundus on mõjusalt jõuline, valgustus aitab äreva atmosfääri loomisele kaasa. Peeter Konovalovi pingelises muusikalises kujunduses peituvad nii kurvameelsed kui tugevajõulised helid, andes tõuke küsimuseks, milline võiks Madis Kalmeti lavastus olla siis, kui narratiivi intensiivsust efektiivselt ära kasutada?

Rakvere teatri uuslavastust vaadates jäigi mulje, et Christopher Hamptoni sügavamõtteline ja keerulistel teemadel peatuv jõuline näidend on asendunud millegi õrnema ja hapramaga. Laval toimuvat pole kuigi huvitav vaadata, eriti just esimest vaatust. Mitte sellepärast, et nähtu oleks jube, vaid sellepärast, et lugu ei tahtnud käima minna. Korraks küll mainiti päevakajalist eutanaasia-teemat, millest oleks saanud rohkemat välja pigistada, aga seda ei tehtud.

Grete Jürgenson oli see, kes minu tähelepanu hoidis. Jürgenson mängib sagedaste meeleolumuutuste ja vihasööstudega hüsteerikut, Sabina Spielreini äng ja valu tulid näitlejanna mängust selgelt välja. Carl Gustav Jungi ning Spielreini vaheline seksuaalne pinge oli lavastuses olemas, ainult suhe jäi veidi kiretuks ja primitiivseks. Elar Vahteri kehakeel ei olnud esietendusel ka piisavalt… mis sõna ma praegu otsingi… vaba ja kippus ennast ammendama. Loodetavasti saab roll järgnevate mängukordade jooksul mängukergust juurde.

Peeter Rästas, osates alati huumorit parajalt publikule manustada, on Freudina muhe. Selle muheduse taga on omanäoline depressiivne olemus, kes (narkootikumite tarvitamise tõttu?) korduvalt minestab. Sigmund Freudi tegelane toob esimese vaatuse lõpuks, kus Freud ja Jung omavahel võimatust arsti ja patsiendi armusuhtest räägivad,  ka vajaliku intriigi, mis viimaks loo käivitab. Teine vaatus mõjus palju kaasahaaravamalt.

Rainer Elhi, kes mängib “Ohtlikus meetodis” kahte tegelast, on Otto Grossina nauditavam kui Sanitarina. Meditsiinitöötajana mõjub Elhi oma käreda hääle ja pikkade vuntsidega veidralt-koomiliselt, et raske on rollisooritust tõsiselt võtta. Otto Grossi kehastades on Rainer Elhi nauditavalt neurootiline ja kirglik. Jaune Kimmel teeb Emma Jungina soliidse osatäitmise, Kimmeli lavalist olekut oli intrigeeriv vaadata, kuid kahjuks muutub Emma  tegelasena mõistetavaks alles teises vaatuses, kus ta räägib Sabinale oma kohast Jungide perekonnas. Kui aus olla, jäävad paljud tegelased lavastuse lõppedes suletuks, mis ei aidanud elamusele kuidagi kaasa.

“Ohtlik meetod” on lavastus, mis ei kõnetanud paraku piisavalt: laval näeb vaid kahe vabaduse ihkaja mannetut armastuslugu. Teadvustatult tuleks seejuures kasutada teatrivaatajale omast õigust või vabadust ja uuelt teatriaastalt tugevamaid elamusi ihaldada.