Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud

Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatritinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa.

Loviise Kapperi mängitud Gudruun on üks tegelasi, tänu kellele taastub lõpuks armastus ja maailma harmoonia. Foto: Mari-Liis Nellis

Kuressaare teatri „Viikingite veri“, autor ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Lee Trei, Loviise Kapper, Tanel Ting, Harry Kõrvits, Jürgen Gansen ja Ken Rüütel. Esietendus 28. VII Asva viikingikülas.

Teater, eriti suveteater, peab kunstiliigina olema kompromislik ning võtma arvesse konteksti loovaid tegureid ja tellimusi. See ei ole iseenesest halb, ka paljud teosed tunduvalt individualistlikumates kunstiliikides (kirjandus, muusika) on sündinud tellimusest, kuid see ei vähenda nende väärtust kunstiteostena.

Tiit Palu ees on „Viikingite vere“ puhul seisnud ühtaegu huvitav ja inspireeriv, teisalt keeruline ja vastutusküllane ülesanne. Viikingite ajalugu on ju Saaremaal, eriti pärast viimaseid Salme leide, olnud köitev teema, millel ei puudu ka turunduslik mõõde. Möödunud aastal oli Saaremaa muuseumis põnev ekspositsioon ja linastus dokumentaalsari. Viis aastat tagasi avati Kajar Lemberi eestvõttel Asva viikingiküla, mis on pidevalt täienenud ning mille keskse objekti – odrakoja – võimaluste tutvustamine oli ilmselt ka „Viikingite vere“ lisaülesanne, kui Kuressaare teatriga suvelavastuse asjus käed löödi.

Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatri tinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa. Vahel maksab keegi millegi arvelt lõivu, kuid üksi ja põlve otsas samuti teatrit ei tee.

Palule oli kogu selles ülesandes ilmselt palju inspireerivaid momente. Lavastuses on keskne kujund Yggdrasil – eri maailmu (germaani mütoloogias üheksat) koos hoidev ilmapuu. See teema on Palu saatnud aastakümneid. Meenub kahekümne aasta tagune Pärnu Endla „Ekke Moor“, kus peategelane lapsepõlves hobukastani ladvas käona kukkudes soovis maailmu luua ja enesele allutada. Ka tollase lavastuse kavalehel loodi seoseid Yggdrasiliga. „Viikingite veres“ on selliseks dünaamiliseks tegelaseks noor viiking Atli (Ken Rüütel), kelle kohta Vanamees (Harry Kõrvits) ütleb: „Tean küll! See poiss, kes ronis Yggdrasili latva, / kui oli ise alles põngerjas. / Ja heites kõrgelt pilke üle silmapiiri / ta hüüdis: „Hoia alt, maailm! Saad minu omaks!“

Nagu ka neli aastat tagasi Vanemuises lavale tulnud „Medeia“ puhul, tuleb taas kiita Palu poeetilist dramaturgiat, oskust kohati mängulis-parodeerivalt, kuid läbivalt stiilipuhtalt kõnelda ette antud vormis, olgu eeskujuks siis antiiktragöödia või viikingisaaga. Mõningates kohtades oli kasutatud ka otseseid tsitaate „Vanemast Eddast“. Kavalehel ja eelintervjuudes avas aga Palu veel ühe tausta, öeldes, et kirjutas algse näidendi pärast Venemaa tungimist Ukrainasse ümber, huvitudes, mis sunnib inimest minema teisele maale tapma ja röövima ning kas sealt on tagasiteed armastuse juurde.

Ühesõnaga, lavastus on sündinud erilaadsetest algimpulssidest: osa neist n-ö kohustuslikud, osa tõeliselt inspireerivad, osa ka libastumisohtlikud. Kas või see viimane: on ju selge, et ühelt poolt mõtleme kõik viimasel ajal paljut läbi sõjafiltri, teisalt, kui sellele hakata kunstiteosega eriliselt osutama, võib juhtuda, et igavikulise kunsti omadus kõnelda prohvetlikult „ridade vahelt“ muutub teadliku aktuaalsustaotluse tõttu hoopis reaalsusel sabas sörkivaks publitsistlikuks pamfletiks.

Sellest ohust suudab Palu hoiduda just oma poeetilise laadiga. Tema lavastus, täpsemini näidend, annab publikule kujundeid, mitte vaid narratiivset infot, ning jätab vahele distantsi, et vaataja saaks olla aktiivselt kaasaloov osaline ja lepingupartner. Ent põhjus, miks rõhutasin, et see toimub eeskätt tänu heale näidendile, kuid mitte läbivalt lavastuses, ongi selles, et Yggdrasili ühendatud maailmad kipuvad lavareaalsuses laiali vajuma, jääma eklektiliseks. Teksti tasandil lõikab tehnokraatlikult materialistlik Indrek (Tanel Ting) Yggdrasili juured läbi ning kui Atli ja Gudruun (Loviise Kapper) need lõpus uuesti kokku seavad, taastub armastus ja maailma harmoonia. Lavastuse maailmas kõigile neile põnevatele pööretele aga tajuvasteid ei leita ning seetõttu jääb ilmapuu harali.

Tunnen teatris harva, et lavastus jääb näidendile alla. Põhjus on võib-olla ka selles, et suur osa repertuaarist jutustabki lihtsalt üht alguse ja lõpuga võrdlemisi olmelist lugu ning käsitleb inimsuhteid. Seal ei olegi midagi väga alla jääda, sest kui tekst ei eelda mingit erilist meediumi aktualiseerimist, siis argikõnelist lavasuhtlust valdavad lavastajad ja näitlejad ju korralikult. Näidenditekst ei mõjugi sellistel puhkudel mingi iseväärtusena, sest teatrisaalis on oluline see, mis on „kohal“, ja vaatajale polegi tähtis, kas see lavaline kohalolu on saavutatud valmisnäidendi toel või mõne muu dramaturgilise eeltööga.

Tundub, et „Medeiat“ kirjutades oli Palul selle lavavaste selgelt tajus, silme ees ja kõrvus, äkki koguni näitlejate valikuni välja. Laval kõneldu kaudu „oli kohal“ ka kogu näidendimaailm koos nende kujunditega, kus sõnumi kõrval pidi oma spetsiifilises keeles kõnelema ka meedium. Nagu muusikas, kus lisaks nootidesse kätketud meloodiale võivad omavahel dialoogi astuda ka ülemhelid või kajad. „Viikingite veres“ jäi lavastaja Palu näitekirjanik Palule alla, võib-olla just selle tõttu, et eespool loetletud ilmapuu harusid oli liiga palju ja lavastaja energia läks nende orkestreerimise asemel kompromisside otsimisele.

Pille-Riin Purje ütleb: „„Viikingite vere“ tekst usaldab lugude vestmist, vahendab läbielamisi erksates kirjeldustes, mis nõuavad näitlejatelt sõnamaalingute sugestiivsust, publikult aga vastuvõtlikkust ja virget kujutlusvõimet.“* Esimese hooga tahaks öelda, mis Purjel viga rääkida, tema kujutlusvõime ongi raadioteatri toimetajana ülikarastunud, küllap on viga minus. Seejuures, eriti just teatri puhul, võib aeg-ajalt kuulda turundustubade arutelusid, kuidas publikule kätt ulatada, kuhumaani talle vastu tulla, et pakutu talle liiga keeruline poleks.

Nüüd jõudsin mõelda vastupidist mõtet: kui lava ja saal sõlmivad omavahel lepingu, et astume koos tinglikku ruumi, siis kui kaugele peab publik teatrile vastu tulema, et noogutada ja öelda: jah, ma olen kaasas, ma tean küll, et see ei ole päriselt, aga ma usun, et see „on kohal“. „Viikingite veres“ toimuski peaaegu kõik näidendis, „kohal“, kohalolus sündis vähe, kuid see ebakõla osutas minu meelest teatrile olulistele asjadele ning kindlasti tahan, et Palu jätkaks sel teel otsinguid ja leiaks lavaekvivalente oma tavapärasest palju poeetilisemale dramaturgiale.

Milles siis probleem võis olla? „Viikingite veres“ on palju erisuguseid maailmu. Esimene, kõige argisem tasand, saab alguse, kui lavale tuleb noor abielupaar Mari (Lee Trei) ja Indrek. Väga paksude joontega ja ilma värvideta luuakse vastandus kahe mõttelaadi vahel: arstiametit pidav Mari, kes on saanud ilmapuud kandva maalapi päranduseks, on romantiline, seisab kõrgemal asisest maailmast ja otsib alateadlikult aegadeülest sidet, mis talle tema pärandi kohta rohkem infot annaks.

Indrek esindab aga kõige selle vastandit: Tanel Ting räägib pidevalt kella vaadates sellest, kuidas ta peale raha midagi ei usu, ning ma vähemalt loodan, et see üheplaaniline grotesksus on lavastuslik taotlus, mitte puudujääk. Sest tundub, et siin ei saagi olla kohta lavapsühholoogial ja küsimusel, mis kaht nii erisugust inimest ühendab, et nad on üldse abiellunud. Siin jäädki ootama pigem meediumikeskset režiid, sest iga stseen kuulub eri ajastusse ja ka eri reaalsusastmesse, on teadlikult hakitud, nii et tervikpilt saabki moodustuda eri stseenide värvide segunemise, mitte tegelaste sidusa psühholoogilise arengukaare kaudu.

Järgmises pildis liitub noortega Harry Kõrvitsa Vanamees, kes omal moel eri maailmu liidab, veel edasi tulevad lavale viikingimaailma tegelased Sköll (Jürgen Gansen), Atli ja Gudruun, siis kohtuvad eri stseenides tänapäevased ja muinaskangelased, lõpuks näeb ka surmajärgset elu, samuti loob Hnefatafli mäng laval korraks justkui eraldi reaalsuse ning tagatipuks on stseenide vahele põimitud tsitaate ka Rein Sepa tõlgitud „Vanemast Eddast“. Neid maailmu on seal niisiis rohkemgi kui üheksa ning on näha, et nende kehastamiseks ei ole valitud olmepsühholoogilist meetodit, vaid püütud mängida tinglikumate vahenditega, kuid paraku kajastub see laval peaasjalikult taotlusena, vihjena publikule, seejuures kui võimalikud registrid on jäetud detailsemalt välja töötamata ning tervik mõjub eklektiliselt.

Näidend ja lavastus sisaldab palju tundmatut ja salapärast, samuti arenguid ja ajahüppeid, mida ei saagi kokkusurutud lava-ajas sidusa rolliarengu teel lahti mängida. Mõnele sellisele kohale on leitud lootustandev alguspunkt, mis tekitab huvi, mõni on aga juba eos vaid markeeritud, tähistamaks tundmatut, ent andmata publikule selleks tajuärgitust. Nõnda toimivad näiteks Peeter Konovalovi loodud Yggdrasili ohked ning Silver Vahtre lavakujunduse (ülal laevapurjed, all Yggdrasili juured) praktiline lavaline kasutus: tinglikkust lõhub näiteks moodus, kuidas oli tehniliselt lahendatud juurte rebimise stseen.

Kui Indrek karikeerib (?) asist maailma, siis registri mõttes pakkus sellele vastukaalu Skölli ja Atli esimene lavaletulek. Nende kanda on lisaks muule siis eeskätt ka see osa, mille autor oma sõnul Ukraina sõja mõjul temaatikasse lisas. Nagu öeldud, lavastus ei käsitle inimese käitumise psühholoogilist tagamaad. Kui Palu ütles, et teda huvitas, mis sunnib inimese rüüsteretkele, siis üks võimalus on ju näidata sõdalast abikaasa ja isana. Talgi tuleb teha oma valikud, ühtlasi lasub tal ka kohustus oma pere- või kogukonnale elatist teenida, nii nagu ka omaaegsetel viikingitel.

Ühesõnaga, teater võib püüda seda psühholoogiliselt mõista, jättes hinnangute andmise vaatajale. Palu ei ole oma lavastuses seda teinud, tema laval ei ole üldse tavamõistes psühholoogiat. Kui Indrek kannab laval argisuse rõhutatud teatraalset maski, siis Atli ja Sköll on värsskõnega koturnidele tõstetud ning esteetilist võõritust võimendab see, et mõlemat tegelast mängivad koomikuandega näitlejad.

Skölli esimene pikem monoloog tapmise õigustamiseks ja põhjendamiseks on lausa koomiliselt räige, nii et selle sisu üle oleks raske jääda järele mõtlema, kui see oleks esitatud n-ö üks ühele, ilma Ganseni kavala ja riukaliku silmavaateta selle juures. See loob esmalt vajaliku võõrituse ja seejärel süvendab kõneldu õudu. Atli tegelaskuju tausta avab esmalt Gudruun, kirjeldades, kuidas tatisest ja pärast sööki röhitsevast jõmpsikast on saanud ihaldusväärne noormees. Rüütel mängib selle arengu justkui ühe hooga, paari repliigiga, mõjudes algul mitte ainult lapsiku, vaid isegi pisut hälbelisena, jõudes aga selles võtmes mõtisklusteni à la „Ei tea, kas hea on teada / või on mitte teada hea? / Võib-olla hea ei ole teada / ja teadmatus, just see on hea? / Nii nagu valmikust saab ühepäevaliblik / ta enda teadmata, et päevi tal on ainult üks … Ta tõuseb ainsal lendutõusul lendu kogu eluks, ja selles lennus ongi kogu tema elu mõte sees … Ja tema elu ise ongi ainus tõde …“

Isegi kui selliste vahenditega saavutatud kummastatus ei olnud teadlik, andis see võtme, kuidas sedalaadi teksti saaks ümberlülituste ja registrivahetustega laval elustada, nii et iga sõna taga avaneks uus maailm, mitte ei toimuks see Artaud’ kritiseeritud „tundmatu taandamine tuntule“, mida olmerealistlikus peavooluteatris niigi pidevalt kogeme. Kahjuks olid need välgatused juhuslikud ega moodustanud terviklikku lavaesteetikat. Laval tehtud verelepingud Vanamehe, Mari ja Indreku ning Atli ja Skölli vahel ei leidnud „lihast ja verest“ vastet etendajate lavalises kohalolus, publikult nõuti oma lepingupoole täitmist mõnevõrra ühepoolselt. Nõnda jäid ka „Vanemast Eddast“ laenatud lõpulausumised sõnaliseks moraaliks, kuigi kui lavastuse alguses sisse juhatatud maailmade- ja meediumipaljusus täielikumalt realiseerunuks, võinuks see kõlada igavikulisemaltki.

Arvustuse alguses sai loetletud võimalikke lähtepunkte, mille alusel ehk lavastust planeerides kalkuleeriti, et viikingid oleksid söönud ja saarlased terved. Äkki ei pea alati püüdma (eriti kohalikule, kogukondlikule) publikule nii palju vastu tulla, ma ei usu, et saarlasel oli sel korral nii palju kompromisse vaja. Pigem rikastanuks teda Tiit Palu enda kammitsatest vaba püüd oma tekstile lavaesteetikat otsida.

* Pille-Riin Purje, Lootuse lugu, viikingite verega. – Postimees 5. VIII 2022.

Seotud lavastus:

Viikingite veri (2022)

Seotud teater/tootja:

Kuressaare Teater

Autor: Madis Kolk
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/uhendava-ilmapuu-lohestavad-lepingud/
Kuupäev: 26.08.2022
Foto: Mari-Liis Nellis

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.