Rakvere teatri poeetiline jõululugu täiskasvanutele

Fine 5 ja Rakvere teatri „Ingli“ lavastustervik oli võimas ning seni väheste vahenditega hakkama saanud tantsuteater võis ometi kord vallatleda koos täismeeskonnaga.

„Ingel“ oli ühtlasi pühendatud vanameister Volli Käro (kes astus vaatajate ette lavastuse lõpuosas) 81. sünnipäevale. Foto: Kalev Lilleorg

Rakvere teatri „Ingel“, lavastajad ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, kunstnik Kalle Aasamäe, helilooja Valentin Siltšenko, valguskujundaja Roomet Villau. Tantsivad Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Volli Käro, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg ja Imre Õunapuu. Esietendus 8. XII 2021 Rakvere teatri väikeses saalis.

Rakvere teatril hakkab kujunema traditsioon tuua jõulude ajal välja üks tavarepertuaarist erinev ja väga eriline lavastus. 2019. aastal oli selleks Urmas Lennuki „Made in China“, sel aastal Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku tantsu­lavastus „Ingel“. Institutsioon ehk teater ja tema tagatuba, kes tavapäraselt repertuaari valivad ja oma publikut väga hästi tunnevad, teevad jõululavastuse valikuga julge käigu, lähevad hea õnne peale välja ja üllatavad publikut harjumuspäratuga.

Eks jõulud olegi imede aeg. Seejuures maandab riske jõuluaeg ise oma kulla ja karraga, teemadeks ikka inglid, armastus, ja kõike seda siiras, veidi pühalikus võtmes. Nii publik kui ka tegijad soovivad olla kõrgendatud olekus ning samal ajal see maandab riski, sest jõulud on ka andeksandmise aeg. „Ingel“ oli Rakvere teatri väike jõuluime, mis sundis vaataja väljuma ratsionaalsest maailmast, lubas tal tunda end lapsena ja kutsus piiluma iseenda salailma.

Kuna nüüd on käes uus aasta, argielu tungib peale ja on vaja hakata taas tööle, siis võtan ette asjalikuma analüüsi. Antagu ka mulle nüüd andeks mõningane ime paljastamine. „Ingel“ tõestab, et tantsulavastuse tegemine on imelihtne. Esiteks tuleb valida hea lavastuskunstnik (Kalle Aasamäe), sest võimsad kujundid loovad lavastuse maailma, teiseks hea valguskunstnik (Roomet Villau), kes vastavalt vajadusele valgustab need kujundid välja või varjab, kolmandaks helilooja (Valentin Siltšenko), kes hoiab etendust koos ja abistab tantsijaid, ning viimaseks koreograafid (Ollesk ja Nõmmik), kes korjavad kokku tantsuliigutused, sätivad need koregraafilisse jadasse, seejärel etendajad treenivad kõik selle kehasse ja õnnestumine ongi garanteeritud.

Lavamaailma tõstetus ja pühalikkus oli loodud kuldse sädelusega tagaseina abil, mis lavastuse lõpus püüdis muutuda tiibadeks, kuid maandus ikkagi seelikuks. Näitlejatel seljas baroksed trikood ja peas parukalaadsed tooted, mis etenduse edenedes vahetusid moderntantsule omaste, argiste hallide viigipükste ning valge triiksärgiga. Dramaturgiliselt siis imede maailmast tavamaailma minek. Etendajatest said küll argised inimesed, kuid valgus tuletas lavastuse lõpuni meelde imede võimalikkust.

Lavastuse kommunikatsioonis ei rõhutatud asjaolu, et ühtlasi oli „Ingel“ pühendatud vanameister Volli Käro (kes astus vaatajate ette lavastuse lõpuosas) 81. sünnipäevale. Võib-olla oleks võinud seda julgelt teatada, kartmata, et see vähendab lavastuse üldistust ja sügavust, sest lavastuse lõpus tekkinud dramaturgiline segadus vähendas paljuski varem tekkinud mõju. Järsku hakkas aju raginal tööle: mis see siis on? Kas Käro ongi ingel? Kas ta on surnud? Kas too graatsiliste kätega vana kaunis mees on see, kes varem istus teiste etendajate õlgadel? Või pole siit vaja tähendusi otsida? See lõpustseen on lõpmatult kaunis ja ehk ütleb hoopis seda, et me armastame ja väärtustame inimesi, kelle igas kortsus on salvestunud meie kõigi ajalugu. Ei tea.

Selleks et analüüsida seda kõige olulisemat, koreograafiat ja tantsu, on hea alustada Heili Einasto Postimehele kirjutatud artiklist.1 Juba pealkiri ütleb kõik: „Näitlejad teevad tantsijatele tantsus pika puuga ära“. Samasugust võtet on varem kasutanud Jaak Allik, vastandades füüsilise teatri õpinguid siirale mängulaadile,2 nüüd siis ka Einasto. Vanema põlvkonna kriitikutel on kummaline komme tõestada midagi, mis on hea, teiste mahategemise kaudu. Kuidagi nõrk argument. Einasto võrdleb küll kaht konkreetset lavastust, millest üks on teostatud tantsijate ja teine näitlejate poolt, ent otsekohesuse tõttu mõjub see paikapaneva üldistusena. Mina pole näinud Taani koreograafide lavastust STLis, seega ei saa neid artiste kaitsta ega ka rünnata, pigem püüan silme ette manada ideaalilähedase tantsu­etenduse, milles tantsivad tantsijad ja mida ma kindlasti olen viimase kahe aasta jooksul Eestis näinud. Olgu siis tegijateks näideteks Keithy Kuuspu, Karolin Poska, Liis Vares, Karl Saks või Raho Aadla.

Väidan, toetudes Mårten Spångbergi eristusele, et Rakvere teatri lavastuses oli tantsu vähe, koreograafiat aga omajagu. Spångberg defineerib koreograafiat kui tehnoloogiat ja võimaluste kogumit.3 Koreograafia loob meie korratus maailmas korda, n-ö kodustab liigutust. Justkui eelnev oleks korratus ja järgnev kord. Järelikult liigutus, mida tantsija teeb, on metsik, kuid koreograaf kodustab selle. Koreograaf asetab liigutused konteksti, sätib rütme, moodustab kobaraid, kordab või korrutab, muudab tuttavaks või tekitab kummastust, kommenteerib järgnevalt eelnevat või hoopis tühistab selle. Seda kõike olid koreograafid „Inglis“ teinud. Eelkõige koreografeeriti lavastuses sümfonismi võtete abil aega, veidi vähem ruumi.

Kuna Spångbergi väitel saab koreograafia teel luua ükskõik mida, olgu selleks linnaruum, raamat, film või tants, siis see jätab alati tulemuse lahtiseks ja annab võimaluse süveneda konkreetsete koreograafide taotlustesse. „Inglis“ jutustati armas lapsik lugu ning tänu näitlejate rikkalikule eneseväljendusele saime teada, kes millal on kannataja rollis, kes võitleb veheldes vastu, nägime, kuidas üks näitleja märkab ja teine ignoreerib, üks väljendab oma tahet katsetada midagi muud ja teine on olukorraga rahul. Laval visatakse isegi tähendustest tulvil spagaati, öeldes, et ma ei ole vana, ma tahan ja suudan.

Einasto nimetab seda kehavaldamiseks ja kohaloluks, millega mina ei saa kuidagi nõustuda. Näitlejad valdasid keha küll, kuid kohalolu jääb puudulikuks just liigse püüdluse tõttu mõtet väljendada ja tähendusi luua. Einasto ütleb: „Näitlejate kehaline artikulatsioon, suutlikkus säilitada pinget kogu etenduse vältel, pauside kõnekus ületasid mitmete sel aastal nähtud tantsu­kunstnike saavutused.“ Tõsi, alguses pinge tekkis ja pausid olid, aga neid tekitasid lavastajate näitlejale antud ülesanne ja näitleja mõistus, kes loob rolli põhjuse kaudu.

Konkreetsemalt lavastusse sisse vaadates väidan, et lavastuse esimesed kakskümmend minutit, mil liiguti grupis ning usaldati keha ja liigutust, anti vaatajale võimalus vaistlikult tajuda tantsu kaudu teadmatut. Sel hetkel, kui algasid soolod, nt liikumine piiratud alal ehk kapis, klassikaline tants tooliga või lausa inimese ja puhuri vastuolu väljendav etüüd, ei tekkinud enam koreograafia teel tantsu. Siis loodi sõnastatav sisu. Kahjuks jäi too sisu õhukeseks.

Metsiku tantsu (mis on rolliloome ja kohalolu põhiline eristus) tekkimise tingimuseks on keha usaldamine, ükskõik, millest see räägib. Ideaalis peaks tantsust subjekt ja tema tahe kaduma. Tantsus ei ole tegelasi, vaid on kehaline intuitsioon ja vaist. Veel sõnastamata seisund. Palju on räägitud mõtlevast kehast, aga keha mõtleb ja mäletab teisel viisil kui aju. Fine 5 rõhutab, et nad tegelevad somaatilise tantsuga, mis laias laastus tähendab, et tantsul on midagi pistmist kehaga, väljendatakse end keha kaudu. Nii nad teevad, aga rõhk kipub minema sinna väljendamise poole.

Aga kas kehal endal on ka midagi rääkida? Karl Saks on Teater. Muusika. Kino vestluses filosoof Eik Hermanniga rõhutanud, et ta ei tegele millegi loomisega, ta soovib midagi olemasolevat, aga veel teadvustamatut ja sõnastamatut välja tuua – ning selleks sobib kehaline mõtlemine imehästi.4 Kui lavastaja tahab öelda, et inglid on olemas, siis võib selleks väga hästi kasutada koreograafiat, ja seda tõestas „Ingel“ suurepäraselt.

Fine 5 ja Rakvere teatri koostöö oli õnnestunud sellepoolest, et kasutati ära kõik riigiteatri võimalused. Lavastustervik oli võimas ning väheste vahenditega hakkama saav tantsuteater võis ometi kord vallatleda koos täismeeskonnaga. Ometi kord ei pidanud kõike väljendama ainult koreograafiaga, väga olulist osa mängisid valgus, kostüüm, lava, heli ja näitlejad. See, et koreograafia teel ei loodud tantsu, pigem jutustati sõnateatrile omaselt lugu, ei ole etteheide, vaid selgitab kriitikute ja vaatajate soovimatust võtta kunsti vastu intuitiivselt. Rakvere teater oli seekord julge, ootan põnevusega, mis saab siis, kui ka järgmine kord astuvad sõnateatrit armastava ja alati lugu otsiva publiku ette metsikud tantsijad.

1 – Heili Einasto, Näitlejad teevad tantsijatele tantsus pika puuga ära. – Postimees 15. XII 2021.
2 – Jaak Allik, Kas tõde või usk? – Sirp 3. XII 2021.
3 – Mårten Spångberg, Post-dance, An Advocacy. – Post-Dance 2017. Koost Danjel Andersson, Mette Edvardsen, Mårten Spångberg. Stockholm: MDT, lk 349–393.
4 – Pühanalja poole. – Teater. Muusika. Kino 2021, nr 1.

Seotud lavastus:

Ingel (2021)

Seotud teatrid/tootjad:

Fine 5 Tantsuteater

Rakvere Teater

Autor: Kaja Kann
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/rakvere-teatri-poeetiline-joululugu-taiskasvanutele/
Kuupäev: 07.01.2022
Foto: Kalev Lilleorg

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.