Kohal on kaks inspektorit

Näitelavale on ilmunud korraga kaks salapärast inspektor Goole’i: John B. Priestley näidendit „Inspektor tuleb“ mängitakse nii Tallinna Vene teatris kui ka Tartu Vanemuises.

Arthur Birlingi osas on Aivar Tommingale antud Vanemuise lavastuses rohkelt mänguruumi ja nüansse nii tekstis kui ka tegutsemisel, ta pöördumised otse saali on jõulised ja vastikud.

Vene teatri „Inspektor tuleb“, autor John B. Priestley, tõlkija V. Voronin, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Vladimir Anšon, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Leonid Ševtsov, Artjom Garejev, Tatjana Manevskaja, Tatjana Jegoruškina, Dmitri Kordas, Viktor Marvin ja Marina Malova. Esietendus 6. II Vene teatri suures saalis.

Vanemuise teatri „Inspektor tuleb“, autor John B. Priestley, tõlkija Anne Lange, lavastaja ja muusikaline kujundaja Jaanus Rohumaa, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Saara Nüganen, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen ja Maarja Johanna Mägi. Esietendus 23. IX Vanemuise väikeses majas.

John Boynton Priestley näidend „Inspektor tuleb“ on kirjutatud 1945. aastal ning tegevusajaks on valitud aasta 1912. Sellele viitab Arthur Birlingi perekondlikul peol peetud kõnes märksõna „Titanic“ kui progressi musternäide: uppumatu laev on valmis esimeseks reisiks. Aastal 1946 esietendus „Inspektor tuleb“ koguni viies ENSV teatris. Seejärel tuli pikem paus, kuni Mikk Mikiver lavastas näidendi 1997. aastal Eesti Draamateatris, kus inspektori rollis oli Evald Herma­küla.

Nüüd on saabunud aeg, mil salapärane inspektor Goole tuleb kahele näitelavale. Huvitav, et Vanemuise mängukavva ilmus lähestikku kaks südametunnistusele ja vastutusele keskendatud lavastust ning mõlema puhul saab tõmmata paralleele Mikk Mikiveri loominguga: Ferdinand von Schirachi draama „Terror“ (lavastaja Andres Noormets) tõi meelde Reginald Rose’i „Kaksteist vihast meest“, mille Mikiver lavastas Vanemuises selsamal 1997. aastal, kui tõi Tallinnas lavale näidendi „Inspektor tuleb“.

Priestley näidend sobib tänapäeva. Ühest küljest on tegu selge sihiku ja otsekohese moraaliga lavalooga: inspektor toimetab juurdlust, et tuua päeva­valgele noore naise Eva Smithi enesetapu põhjused ja põhjustajad. Ent kriminaalse pealispinna all kobrutab Priestleyle iseloomulik ajas rändamise saladus. Autor meisterdab puändi just siis, kui publikule tundub, et kõik on juba ette teada.

Mu vaatamise järjekord käis sedapidi, et kõigepealt nägin Jaanus Rohumaa lavastuse esietendust Vanemuises 23. septembril ning seejärel Filipp Lossi lavastust 30. septembril. Esietenduse publikuelevus andis väikese eelise, Vene teatri saalis oli vaatajaid kahjuks hõredamalt ja vastuvõtt näis esialgu leigem. Publiku tähelepanu kasvas etenduse vältel siiski märgatavalt.

Neil lavastustel on erinevusi ja sarnasusi. Mõlemad lavastajad kasutavad isikupärast kujundisüsteemi, põhjust on võrrelda lavakujundust, kõrvutada näitlejate rollilahendusi. Rohumaa lavastus mõjub õhulisemalt: meeleoludes on rohkem kontraste ning tabavaid huumorinüansse. Lossi režiis domineerivad vormiefektid, suur osakaal on stsenograafial ja videol. Meeleolu on aga läbivalt tõsisem, isegi raskemeelsem, ent see võis lähtuda ka seekordse etenduse publikust.

Mõlemal juhul pääseb mõjule hoiatusdraama mõõde. Kindlasti tuleb siin ja praegu tuttav ette Arthur Birlingi rõhutatult ülbe individualismiülistus, et iga mees kandku hoolt vaid iseenda ja oma pere eest. Põlgusega kuulutab Birling: „Viimasel ajal on igasugused kipakad hakanud kirjutama umbes nii, et kõik peavad kõigi eest hoolitsema, nagu oleks me mingi mesilaspere.“

Vastukaaluks vannutab inspektor Goole enne lahkumist: „Me ei ela üksinda. Me oleme kõik ühe ihu liikmed. Me vastutame üksteise eest. Uskuge mind, kui me sellest aru ei saa, siis tuleb varsti aeg, mil me oleme sunnitud seda tunnistama, veremaitse suus, kõrvetavat häbi ja hirmu tundes. Head õhtut.“

Nimetatud kaks vastasleerist võtmetegelast on mõlemas lavastuses üsna tasavägised, nii et kokku saab neli täpset rolli. Arthur Birlingi osas on Aivar Tommingale antud rohkem mänguruumi ja nüansse nii tekstis kui ka tegutsemisel, ta pöördumised otse saali on jõulised ja vastikud. Seda enam, et Tommingas on pigem sooja ja heasüdamliku sarmiga näitleja, pesueht mölakaid mänginud vähem. Tema Birlingi finaali eel grammofonitorust ruuporisse karjutud loosungid saavad külge iroonilise poliitilise allteksti. Enesega rahuloleva pujääni, kõigutamatult autoritaarse pereisana kehtestab end Birlingi osas ka vanameister Leonid Ševtsov. Tema rolli teksti on küll rohkem kärbitud, aga lavaelu terviklik, nõnda et ta vaikiminegi saab kuuldavaks.

Inspektor Goole’i osas on nii Hannes Kaljujärv kui ka Artjom Garejev sihilikult ilmetud, esmapilgul täitsa isikupäratud, aga tõetundlikud ja järeleandmatud. Kaljujärve lavaelu toob meelde ta Ormundi rolli Priestley näidendis „Ma olen siin varem olnud“ (lavastaja Jaan Tooming, 1991). Kaljujärve Goole on kraadi võrra kirglikum ja puhangulisem, kohati võib-olla mitte nii lootusrikas, Garejevi oma neutraalsem ja karmim. Mõlemad inspektorid on juurdlusprotsessis visad ja osavad psühholoogid, kes kaitsekihist läbi tungivad. Eespool tsiteeritud vastutuse monoloogi esitab Garejev eeslaval, pöördudes vahetult ja kompromissitult saali poole – nähtud etendusel pälvis tema sõnumiselgus aplausi. See inspektor siseneb ja väljub läbi saali, ajatasandi kummastatust toonitab inspektori uuri pinev tiksumine. Üksnes tulirelv mõjub Garejevi rolliloogikas täiesti kohatult, langeb väärikast stiilist välja.

Vahepeal on paslik kirjeldada kahe lavastuse stsenograafiat. Kristjan Suits jätkab Vanemuise väikse maja laval oma valgete seinte süsteemi (Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2“, lavastaja Mehis Pihla, Eesti Draamateater, 2019; Sieg­fried von Vegesacki, Kertu Moppeli ja Karl Laumetsa „Balti tragöödia“, lavastaja Karl Laumets, Tallinna Linnateater, 2021). Birlingite lühtritega söögituba on avar ja luksuslik, kostüümid stiilsed ja maitsekad. Tagasein viitaks nagu trellidele, lühtrite varjud ka vihmamärjale tänavale, aga vastu ootusi see sein päriselt läbipaistvaks ei muutugi.

Vene teatri inspektor Goole’i osas on Artjom Garejev sihilikult ilmetu, esmapilgul täitsa isikupäratu, aga tõetundlik ja järeleandmatu.

Vladimir Anšoni kujundus Vene teatri laval on tulvil sürpriise, mis elustuvad kõik misanstseenide kaudu. Laval võimutseb impeerium Birling & Co, massiivsete nahktugitoolide ja kaminaga sisustus sulandub ühte teatri pretensioonikate lavaportaalidega, kõnekaks muutub kaldpõrand. Katete alt tuleb ilmsiks kaks saatanlikku trooni Birlingite abielupaarile, kaunistatud kuldsete nooleotste ja lõvipeade, kuninganna troon ka vonkleva maoga. Ruumi kohal laiutavad lambid kui moodsa tööstuse kombitsad, võimukates haarmetes särisemas elekter. Tagalava muundub läbipaistvaks, ees paremal (saalist vaadates) paikneb suur arvutiekraan, mida inspektor kasutab nagu loengupidaja, ilmestades juurdluse käiku metoodiliste jooniste ja märksõnadega. Tema üles­tähendused saavad nähtavaks tagaseinal, kus ärkavad ellu ka pildid surnud Eva Smithi saatusest. Efekte kuhjub vahepeal nõnda palju, et hakkab hirm, kas mitte vaatemänguline kujunditiinus ei summuta ehk sisepinget. Ometi on tegelaste suhestumine atribuutikaga igal viivul detailselt läbi mõeldud. Arvutiekraan loob võõritussilla nüüdisaega, Lossi lavastuses ongi ajamärgilist teksti kärbitud, isegi Titanicut ei nimetata. See-eest on kavalehel kirjas ajatelg.

Rohumaa lavastuses kujuneb inspektori ekraanile elusaks vasteks toatüdruk Edna Maarja Johanna Mäe kehastuses. Selline lavastuslik lahendus on köitev ja teravmeelne, julm ja nõtke. Pärast etendust tahtsin kohe kärsitult kontrollida, kas Priestley ise on teenija tegelaskujju mingi saladuse sisse kodeerinud. Seda enam, et ka Mikk Mikiveri lavastuses oli Meeli Söödi Edna päralt tähenduslik kellakeeramise hetk ehk aimatav kokkumäng inspektoriga. Aga ei, tekstist midagi niisugust ei leia. Ja Marina Malova mängibki aimatavalt kõrki või ükskõikse olekuga teenijat, kelles oma salaväge ei ole.

Vanemuise lavastuse kavalehelt ja plakatilt vaatavad aga vastu Edna suured silmad. Maarja Johanna Mäe mõjuvalt kehastatud ja kehakeele kaudu hingestatud läbitungiva pilguga Ednast saab surnud Eva Smithi võrdkuju, tähendusrikas raamtegelane. Lavastuse alguses tantsiskleb Edna üllatavate liigutustega, lennates otsekohe realistlikust mõõtmest valla; Edna otsusekindel lahkumine finaalis, kohver käes, mõjub mitmetähendusliku, üldistusjõulise vabanemisena. Viis, kuidas Edna siseneb mängu iga kord, kui enesetapu teinud naise kohta midagi uut paljastub, muutub vaimukas-valusaks, stiliseeritud süü(mepiina) süsteemiks. Seda on põnev oodata ja jälgida. Kõik Birlingite pereliikmed, peale ühe (sic!), suhestuvad Ednaga näitlikult. Ja Edna üha kuuletub, alistudes, saatust taastades, paindliku plastilise pantomiimiga. Kulminatsiooniks jääb Arthur Birlingi halastamatult robustne teenija ahistamine.

Rohumaa on keskendunud ka muusikavalikus Edna-teema variatsioonidele, heliilm on vaimukas ja tekitab ühtlasi kõhedust. Arvo Pärdi muusika kaasamine tundub küll küsitav või klišeelik, aga küllap see on maitseasi. Vene teatri laval pingestab õhustikku Aleksandr Žedeljovi muusika, raamiks grammofonišlaager „I’ve got you under my skin“.

Seni veel nimetamata näitlejatööde puhul näib mulle, et Vanemuise laval on huvitavamad naised, Vene teatris seevastu mehed. See ei tähenda, et kellelegi on midagi ette heita. Oma rolli täidavad Vene teatri ema ja tütar täpselt: Tatjana Manevskaja Sybil keeldub külmalt süümepiinadest ja kirjutab üleolevalt inspektori väiteid ümber, kuni poja osadus ema siiski viivuks rööpast välja viib; Tatjana Jegoruškina Sheila tunnetab oma süüd ning on finaalis valmis end koos vennaga vanematekodust lahti rebima. Ent juba puhtlavastuslikult on varjundiküllasemad rollid Piret Laurimaa rafineeritud Sybil, eriti aga Saara Nüganeni peene koomikaga serveeritud nutikas iseteadlik Sheila, kellest saab sisimas inspektori tugev liitlane. Laurimaa Sybil aga ongi see tegelane, kelle elegantne hüsteerikasoolo ei sisalda siiraid süümepiinu ega kaasa Ednat mängu, kuna surnud Eva Smith on Sybilile sedavõrd ükskõik, inimnäota unustatud olend.

Samamoodi ei jää ju miskit vajaka Jaanus Tepomehel pehmemalt karikeeritud purjutava perepoja Ericu osas ega Veiko Porkanenil sileda Gerald Crofti, Sheila peigmehena, kes on tulevasele äiale vääriline väimees. Aga psühholoogiliselt läbi komponeeritumad rollid on Dmitri Kordase paadunum alkohoolik, sisimas mäslev Eric oma trotsliku sisemise ja välispidise boheemlusega ning Viktor Marvini jahedalt enesekindel Gerald, kes võtab pärast inspektori lahkumist loengutahvli sujuvalt üle.

Priestley „Inspektor tuleb“ ei loo illusioone: tegelaste eneseõigustus lööb lokkama otsemaid, kui inspektor on läinud. Jätkata pidu, nagu midagi ei oleks juhtunud, pole aga enam võimalik.

Arthur Birlingi põlguseavaldus „… nagu oleks me mingi mesilaspere“ on aastakümnetega tähendusmahtu juurde kogunud. Teatrist lahkudes kumiseb peas Paul-Eerik Rummo luuletus „Me hoiame nõnda ühte“.

Seotud lavastused:

Inspektor tuleb (2021)

Inspektor tuleb (2021)

Seotud teatrid/tootjad:

Vene Teater

Vanemuine

Autor: Pille-Riin Purje
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/kohal-on-kaks-inspektorit/
Kuupäev: 05.11.2021

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.