Ma armastan sind, mälestus!
Ilusad mälestused teevad seest soojaks ja on kehval hetkel pai eest, ent halvad on jällegi piinlikud ja valusad – nagu nuga kõhtu tekkinud rõõmule.
Paide teatri „Lahinguväli“, lavastaja Jan Teevet, lavastusdramaturg Oliver Issak, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi. Etendavad Maria Paiste, Kirill Havanski ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 7. X Paide muusika- ja teatrimajas.
Lahinguväli, kus katsuvad rammu kaks poolt, on olnud aegade algusest köitev teema. Kes on parem, kes veel parem? Pidev hõõrumine, et endale midagi tõestada. Tõestada, et olen väärt, olen kellestki parem. Aga kas see teadmine täidab ka tühimikud? Kui kaua pean võitma, et olla võitja? Kui palju kaotama, et olla kaotaja? Kelle ma võidan?
Ma pole kindel, kui palju on mul „Lahinguvälja“ kohta objektiivset öelda või kinnitada lavastust näinud lugejal tekkinud vastuseid, sest selle vastu see lavastus mõneti seisab. Vähemasti minu silmis. Niisamuti püüan hoiduda juba Klassikaraadios või IDA raadios kõlanud mõtete arendamisest. Vormianalüüsi ei passi ka teha: see justkui pisendaks lavastuse ideed. Selleks on küsimused, millest „Lahinguväli“ peamiselt koosnebki. Taktijoonteks kujunesid heliinstallatsiooni (kui seda nii võib nimetada) fragmendid. Tugevas sümbioosis muusika ja valgus saavutasid lavastuse sõnalise poolega võrdväärse rolli, sestap seon need ka üheks tervikuks. Aga püüan kuskilt pihta hakata.
Jõuproove sai etendusel kogeda mitmesuguseid. Esimene, mis mulle silma jäi, on väline ning seotud osatäitjate riietusega. Kirill Havanski, Maria Paiste ja Johannes Richard Sepping sisenevad kardinapilust lavale üleni valges ja trendikas riietuses, mis viitab otseselt tänavamoe sugemetega luksusbrändidele. Palgalõhe rõhutamise kõrval mängivad rolli ka silmatorkav vöödetail ja rasked saapad, mistõttu on riietusest õhkuv kliiniline puhtus suisa agressiivse maiguga. Pähe surutud kroonist rääkimata.
Järgmine jõuproov on otsene ja tundmuslikum. Mind põletati pilkudega pingi alla. Tundsin end armetult, väga armetult. Otsisin rambivalguses neid julguseraase, mille najal osatäitjatega silmsidet hoida. Püüdsin end veenda, et olukord on minu kontrolli all – mulle ei vaadata ülevalt alla! Ma ei alistu!
„Kas sa mäletad, mis oli sinu viimane mõte enne, kui kõik algas?“ Nõnda algas dialoog. Kõik küsimused algasid samamoodi ning nendele peas kõlanud vastuseid leidus samuti vaid kaht sorti: „jah, mäletan“ ja „mm, ei, ei mäleta …“. Siin jooksen omadega kraavi, sest küsimus tuleb küll väljastpoolt, on osatäitja lausutud, kuid küsimuse mõtte, sisu ja seose endaga loovad saalisolijad ise. Kuna lavastuse sisend tuli suures osas minu enda seest, on mul keeruline rääkida kellegi muu kui enda eest. Küll aga kirjutan veidi küsimusepüstitusest.
Mäletamine. Ühelt poolt ma ei taha midagi mäletada, sest mälul on suur võim. Ilusad mälestused teevad seest soojaks ja on kehval hetkel pai eest, ent halvad on jällegi piinlikud ja valusad – nagu nuga kõhtu tekkinud rõõmule. Ühest mälestusest tahan kümne küünega kinni hoida, teisele pööran selja. Miks need asjad mul meeles on ja miks ma neid unustada ei saa? Pealegi, milleks kumbki, kui nendega koos olen minevikus kinni?
Paide teatris taaselustati mälestused ning pandi ühtlasi proovile teadlikkus ja tähelepanu. Kui mõista lavastuse esimese küsimuse all (ühe võimaliku näitena) kõige algamist kui etenduse algust, tähendab see mulle ennekõike teadvustamist. Kas ma teadvustasin, millal etendus algas? Kas see üldse algas mingil ajahetkel? Või on tegu katkematu protsessiga? Kui tean, kuidas sellega oli või on (sh olen võimalikest võimalustest teadlik), seega mäletan.
Mälestus on seevastu midagi sootuks muud, ta eeldab elamust või intensiivsemat tajuseika. Mälestustes veedan päris suure osa oma ajast: igatsen taga suve, eelmist nädalavahetust, eilset õnnestumist, hommikust und või kohvi. Seeläbi kirjutan ka oma tulevikku, olgugi et suve tulek on paratamatu, joon ka järgmisel nädalavahetusel, magan ka homme hommikul sisse ning hilinen edaspidigi, et juua kohvi.
Sedasi seisin esimeste küsimustega silmitsi – ma ei vasta neile! Mul ei ole seda vaja: elan hetkes! Jah, aga ligikaudu pooleteisetunnine lavastus oleks sel viisil olnud kui soe tuul. Küsimusepüstitus oli tabav. Olgugi et vastuseks nõutakse „jah“ või „ei“, kummitas ka nõue põhjendada, mis on osutunud akadeemilise haridustee mõjul vältimatuks. Ega paremini saakski küsida. „Mis sa arvad?“ oleks olnud liiga kohmakas (ja teise sisuga), lihtsalt „kas“ liialt laialivalguv.
Tehnika alusel võiks ehk viidata „Lahinguvälja“ puhul mäluteatrile selle kõige laiemas tähenduses. Võib-olla isegi teises tähenduses, sest tegu oli teatriga mälus, mitte mälu abil mingi kitsama probleemi, näiteks eestluse tabude lahkamisega. Mäletamine andis küsimustele suuna, kaotamata seejuures paindlikkust. Mäletamine tähendab omakorda teadmist: kui mäletan, siis ka tean (mida aga tähendab teadmine?). Mäletan jällegi seda, mida olen kogenud. Mäletamisega seostub tihtipeale ka kogetud tunne, mistõttu edaspidigi sarnasugust tagajärge eeldatakse. Kui olen joonud hapuks läinud piima, siis vaatan järgmisel kokkupuutel piimaga sellest kas mööda või nuusutan seda enne joomist. Või pakun seda kellelegi teisele. Mida tunned piima nähes? Kas mäletan, kas mõistan, kas tean? Millised teadmised lavastus siis proovile pani või mida meelde tuletas?
Seppingu suust kõlas ühe poisi lugu. „Kas mäletad … ?“ Trennikaaslased kiusasid teda, olgugi et talle meeldis trennis käia. Väga meeldis. Ühel talveõhtul nägi poiss jääl neid, kes tema kallal muidu nokkisid. Trennikaaslased kutsusid ta jääle. Ta läks. Järgmine mälestus oli tal õige märg. Sepping jutustas, kuidas tal haarati kätest, jalgadest ja peast, et ta köhis ning kui porine oli ta nägu. Isale ta öelda ei julgenud. „Jah, mäletan,“ vastasin, sest olen leidnud end sellega sarnasest olukorrast. Aga samamoodi võisid vastata ka need, kes on ise midagi sellist korda saatnud. Ka need, kes on seda kõrvalt näinud. Needki, kelle lapse või sõbraga on midagi sellist juhtunud.
Iga kokkupuude mõne meessoost isikuga tuletab mulle seda intsidenti meelde – ma kardan. Jäin mõtlema, mis vahe seal on, kas see intsident meenub mulle või see mõjutab mind. Nüüd küll tean, et just selle mälestuse tõttu kardan ma mehi. Ja ma tegelen sellega. Aga mida mõtlevad need, kes on niimoodi ise teinud või kiusamist pealt näinud? Mil moel see praegu neid mõjutab ning kas nad tegelevad selle mõjuga? Sattusin hätta, sest püüdsin siduda küsimust teadmisega ning seeläbi selle esitamise põhjusega. Milliseid teadmisi minusse süstitakse või tekitada püütakse?
Profiil, mis küsimustest kokku moodustus, oli arukas, lausa renessansilikult intelligentne, trenditundlik, isaprobleemidega, õrnalt pessimistlik, pealtnäha Tallinnast, kultuurne ning alamakstud. Äärmiselt subjektiivsete kirjelduste põhjal rajatud inimest õppisin ühes endaga etenduse vältel tundma. Riietus, loodud ruum, inimlikkust taotlev distants (dialoogis ollakse üksnes iseendaga) ning viide universumi mälestuste kartoteegile (Borgese „Paabeli raamatukogu“) vihjavad ses lavastuses isikustatud universaalsusele.
Kolm osatäitjat taotlesid vähemasti riietuse ja küsimise poolest ebaisikulisust. Tekkis tunne, et aeg, mälestus oma originaalkujul, vahib nüüd minuga tõtt ja mul on kohutavalt piinlik. Mul on piinlik, sest seda taastootes ning -elustades olen tahes-tahtmata töödelnud selle olukorrale vastavaks. Lisaks puudusid mul tunded, sest ega ju mälestus tunne valu, rõõmu või armastust nagu inimene. Nüüd aga näen teda ja mul on häbi, sest ta teab. Olevikuhetk, mis voolab näppude vahelt kui liiv, on peatselt originaalfailina kadunud ja mul on võimalik seda üksnes uuesti luua. Nagu loeks luuletust, mis on kas keskpärane, kisub pisarat või ajab oksele, üksnes ühe korra ning hetke pärast peaks seda peast lugema või selle kirjamusta valama. Milline on tulemus? Tulemus on üks sitt parafraas. Luuletuski on kui hetke parafraas. Kas sitt või vaimustav, see oleneb autorist.
„Lahinguväljas“ leidus nii sisemisi kui ka väliseid proovikive. Kõigele lisaks need kaks toetasid üksteist: esteetilised taotlused andsid mälestustes ja teadmistes urgitsemisele teise mõõtme. Kui lavastuses midagi puudu jäi, siis klaarimast, läbi komponeeritud tervikust, mida lavastuse kompaktsus kohati nõudis. Praegu mõjus see protsessi jälgimisena. Ennekõike protsess see muidugi ka oli ja ma ei vingu palju, kuid pisut tundsin puudust selgemast raamist, sest lavastuse sisu ajas niigi pea harali. Kenn-Eerik Kannikese loodud heliteos küll päädis Maria Paiste soolonumbriga ning seadis seeläbi muusikalise haripunktiga lõpu paika, kuid niidiotsad jäid mõneti lahtiseks. Pärast pooltteist tundi põhjendamist, hõõrumist ja vastamist ei võitnud ma lahingus ei ennast ega kedagi teist. Õnneks ei kaotanud ka. Aga vabadusetunde asemel olin mõttes ja kohati kurb, kui palju tuleb veel teada, et mälestustesse kiindumise ja neist kinnihoidmise asemel neid pigem armastada ja neist lahti lasta.
Autor: Gregor Kulla
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/ma-armastan-sind-malestus/
Kuupäev: 22.10.2021