Piiridel balansseeriv Petserimaa igatsus

„Petserimaa igatsus“ on seisundidraama: peategelane Paul peamiselt igatseb, vähesed välised sündmused markeerivad igatsuse põhjustanud olusid, avavad igatsuse suuna.

Agur Seimi roll luuletaja Paulina on seisundlik, kuid füüsiliselt keskendunud ja intensiivne. Foto: Triinu Pungits

Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus“, autorid Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuk, lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Triinu Pungits, muusikaline kujundaja Mari Kalkun, valguskunstnik Enor Niinemägi. Mängivad Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar ja Agur Seim. Esietendus 31. VII Säpina küla küünis.

Lõuna-Eesti teatrisuvi oli tummine. Selle üheks suursündmuseks sai Tartu Uue teatri „Serafima + Bogdan“ (lavastaja Ivar Põllu) Vahur Afanasjevi romaani põhjal ning teiseks mängiti Taago Tubina lavastuses Becketti näidendit „Godot’d oodates“ võru ja prantsuse keeles, nii nagu seda on võimalik teha ainult Võrumaa küünis. Setumaal mõne kilomeetri kaugusel Vene piirist realiseeriti ühes teises küünis see, mida kätkeb endas vägivaldselt ühe rahva keskele tõmmatud piir. Isegi kui see vägivald ei tähenda verd, vaid poliitilist kokkuleppimatust. Nähtud lõunaeesti teatrist oli Helena Kesoneni lavastatud „Petserimaa igatsus“ Taarka pärimusteatris lüürilisem, ehkki näidendi taustal mängivad poliitilised vihjed ja seosed sotsiaal-kultuurilise kontekstiga on ühed kõnekamad.

Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuki „Petserimaa igatsus“ on kohalikest oludest tõukunud setukeelne (keeletoimetaja Õie Sarv) näidend. Loos ei juhtu pealtnäha palju. Luuletaja Paul (Agur Seim) on Tallinna-Tartu rongis kohanud Valli-nimelist naist (Lauli Otsar), kelle kodu on jäänud teisele poole Eesti-Vene kontrolljoont, nagu ka Pauli perekonna maad ja suguvõsa hauad. Vallil on mees, kuid see Pauli armastust ei sega. Pauli enda abielu asise linnanaisega Tartust on nagunii lõppemas. Ajapikku ei tee ta oma igatsuses ja eraldatuses enam vahet, mida ta õieti igatseb: on see naine, minevik, Petserimaa terviklikkus?

Koduteema, nii kodu leidmine kui ka kaotamine, on viimasel ajal olnud esil mitmes algupärandis. Eriti peegeldab „Petserimaa igatsuse“ põhimotiive teises Eesti otsas, Saueaugu teatritalus mängitud Priit Põldma ja Margus Kasterpalu „Kadunud kodu“, kus kodumotiiv ilmneb mitmel tasandil: lapsepõlve- ja tulevikukodude, religioosse Jeruusalemma, viimse puhkepaiga ehk haua, vaimse eneseotsingu koha ja Saare-vana (esietendusel Aleksander Eelmaa, edaspidi Meelis Rämmeld) maade tagastamise käigus kaotatud kodu. Ka see motiiv tähistab riigi sekkumisel tekkinud kodutust, kui õiguse taastamise käigus on kedagi koheldud taas ebaõiglaselt. Kodu leidmine ja kaotamine saab sellises võrdluses laiema pinna ja näitab, kuivõrd arbitraarne võib olla inimese püüd end mõne maalapi külge kasvatada.

Helena Kesoneni lavastus on niivõrd kohateadlik, et põhjaeestlane tajub saalis füüsiliselt tähenduskihte, mida võõrana tabada pole võimalik, kuid mis kohaliku publiku puhul kaasa mängivad. Kuskil lähedal on raudtee, mõne kilomeetri kaugusel on piir. Lavakujundus (Triinu Pungits) jätab käepärase ja läbimõeldud mulje.

Kõik on kohalik: sõjaväekasarmust saadud saepuruplaadist kappidest on kokku klopsitud õigeusu klooster kapiuste taga avanevate ikoonidega. Argine ja püha on korraga kohal, igapäevast kasinust läbistab kogu aeg religioosne mõõde. Suured nõgesepuhmad nurkades ja hädavajalik mööbel. Ühes nurgas (Eesti poolel) Pauli töölaud lintmakkidega, teises (Petseri poolel) mullahunnik, mis osutub vanaisa hauakääpaks. Küüni seinapragudest kumaval valgusel lastakse teha oma tööd, nii et ruumi täidab ajuti kummaline pühalikkus. Lavastuse õrna ja lüürilist põhitooni hoiab peamiselt üleval Mari Kalkuni muusika.

Vananurme ja Lennuki näidend on seisundidraama. Kirjanik Paul peamiselt igatseb: vähesed välised sündmused markeerivad igatsuse põhjustanud olusid, avavad igatsuse suuna.

Üldiselt on igatsemine laval üks igavamaid asju, kippudes staatilisse hõllandumisse. Agur Seimi roll on seevastu seisundlik, kuid füüsiliselt keskendunud ja intensiivne. Seda psühhofüüsilist balansseerimist jälgida on teatrivaataja fenomenoloogilisele silmale puhas rõõm: olles kogu aeg kohal, on ta samal ajal oma mõtetes pidevalt ära, kangekaelselt oma maa küljes kinni, ise peaaegu et õhus lenneldes. Sõna otseses mõttes asu leidmata turnib Seim reformvooditel, neid pea alaspidi ja otsakuti pöörates, ikka Valli järele õhates. Tegelase jaks saab aga otsa just siis, kui Valli on nõus mehe maha jätma ja Pauli juurde tulema.

Kolm naist Pauli ümber – Valli, Ljubov ja Signe – kehastavad erisuguseid eluhoiakuid ja tugipunkte mehe elus: igaüks peegeldab omal viisil, kuidas mees reaalsusega kontakti kaotab. Vallist saab abstraktne paleus, igatsuse kehastus, kuni Paul lõpuks isegi vahet ei tee, mida ta tegelikult igatseb. Lauli Otsari Valli on õrn ja mänguline tüdruk, kes Pauli üle rohkem naerab. Tema sujuv mängult-tõsiselt mäng Pauliga ja Paulist sõltumatu olek võimendavad lavastuse põhiteemat ehk kättesaamatu järele igatsemist. Valli elab oma elu edasi nii, nagu kulgeb ka elu teispool piiri omasoodu.

Signe (häälena lindilt) esindab uue Eesti elu reaalsust, Tartu kesklinna asist naist, kelle maailmale eelistab Paul samuti elu Setumaal. Paul suhtleb Valli ja Signega peamiselt telefoni teel, ent vahetut lavasuhtlust näeb vaid Seimi ja Otsari vahel, ka siis, kui suheldakse telefonitsi. Sellega, et Pauli naine on rõhutatult eemal, vahendatud, on antud linnaelule ühene hinnang.

Kaheks kistud maa paradokse kehastab venelasest piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko), kes näitab riigivõimu esindajana Pauli suhtes üles vaata et suurimat mõistmist. Piirivalvur on korraga nii mahlakas, kahe jalaga maas lihtne naine, kes luulet sugugi ei mõista, kui ka jäärapäiselt absurdne riigiametnik. Unistajast mööda kulgev elu, uus maailm uute reeglitega ja paindumatu riik on justkui kolm seina, mille vastu põrkub Pauli järjest irreaalsemaks kiskuv tahe.

Neljas sein selle süveneva sisemise häda mõttelises palatis on sujuvalt tegevusse imbuv Pauli vanaisa vaim. Siim Angerpikk on selles rollis ehe jässakas Petserimaa taat oma külafilosoofiaga. Eluga Paul toime ei tule, üle jääb teispoolsus. Teisele poole piiri jäänud haudades ja Valli ema surma kaudu sisse toodud viisaprobleem (perekond ei jõua matustele) on „Petserimaa igatsuse“ kontrapunkt. Igatsetav teiseneb märkamatult armastusest naise vastu – eluigatsusest hauaigatsuseks.

Tõsiasja, et piir on midagi rohkemat kui kontrolljoon ja et praegune Setumaa on sündinud ajalootrauma ja ümbernimetamise tagajärjel, on algteksti autor Ilmar Vananurm meedias sageli meelde tuletanud.* Näidendis ja lavastuses on poliitilist plakatlikkust igati välditud. Piiri käsitletakse pigem mingi mängulise ja paradoksaalse nähtusena, mida fiktsioonimaailma tingimused rikkuda võimaldavad, nii nagu ületatakse keele- ja ajapiire. Kõlab peamiselt setu, kohati eesti ja vene, kohati segakeel, tegelased muudavad oma vanust ja kõnelevad surnutega samasuguse loomulikkusega, nagu räägiksid telefoniga. Küsimus igatsuse objektist aga jääb, ja ilmselt jääbki seal kandis võõrastele mõistetamatuks. Setu surmakultuur on niivõrd orgaaniline osa sellest elust, et kõigi nende piirialade ambivalentsus jääb vaatajat ühel või teisel viisil kriipima.

Helena Kesoneni iseloomustab lavastajana diskreetne kohavaimutunnetus. Kunstilisi piire ta siiski ei ületa: „Petserimaa igatsus“ ei esinda pärimusteatrit oma eksperimentaalsemates vormides, vaid on heas sõnateatri kvaliteedis tehtud kohaspetsiifiline atmosfääriteater. „Petserimaa igatsus“ mõjub ühtlasi ajakajaliselt: sunnitud lahusolek ja inimeste elu lõhestav piiride sulgemine on praeguses maailmas liigagi tuttav teema. Inimesed ja kohad, piirid ja mälu ei ole valusad küsimused ainult Petserimaal.

* Ilmar Vananurm, Setotamine on läinud üle piiride. – Eesti Päevaleht 13. II 2017.

Seotud lavastus:

Petserimaa igatsus (2021)

Seotud teater/tootja:

Taarka Pärimusteater

Autor: Riina Oruaas
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/piiridel-balansseeriv-petserimaa-igatsus/
Kuupäev: 01.10.2021
Foto: Triinu Pungits

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.