Märkmeid Rogožini majast

Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor, vaid selline jässakas, maadligi tüüp.

Rogožini (Simo Andre Kadastu) puhul võiks ju loota, et kui isa otsad annab, ärkab poeg uuele elule, aga maadligi madalaks jääb ta lõpuni. Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri „Rogožin“, autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, tõlkija Marta Sillaots, lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves, dramaturg Elise Metsanurk, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, helilooja Lauri-Dag Tüür, muusikaline kujundaja Arbo Maran. Mängivad Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Liis Remmel ja Peeter Tammearu. Esietendus 24. V Tallinnas Toom-Kooli 9.

Millest mõtled, uus kauge sugupõlv? Kas sa ei valulegi koos vürst Mõškiniga, ei vaatagi maailma Nastasja Filippovna kurbade silmadega? Milleks sulle Rogožin, see sõge kaupmehepoeg, kelle ainus tegu on arutult armuda? Isegi Rogožini kuri isa kooleb õigel ajal, nii et järel­tulijal on kuldne võimalus elu ja rikkust nautida. Aga noor Rogožin kibeleb kui saatan kurja tegema, kui kasiinosõltlane, kes ei mängi mitte raha, vaid inimeste peale. Sellisest tüübist on huvitatud noored lavastajad Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves koos dramaturg Elise Metsanurgaga, kes on Rogožini loo Dostojevski „Idioodi“ põhjal kirja pannud.

Etendus algab. Rogožin roomab saali, ise küürus köiekoorma all – suhtepundar, elutaak, köidikud, mis ei lase lendu tõusta? Kas lavastus algab romaani lõpust? Kuhu jääb siis muretu rahatuulutaja, kes oma unistuste naisele kallid kõrvarõngad ostab? Kõrvarõngad on siiski mängus koos isa raevupurskega. Peeter Tammearu vana Rogožin on kui Juhan Julm ise – kohe valmis poega maha lööma.

Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor. Ta on selline jässakas, maadligi tüüp. Võiks ju loota, et kui isa otsad annab, ärkab poeg uuele elule, aga maadligi madalaks jääb ta lõpuni. Ainult kauplemisel ilmutab end kirg. Nastasja Filippovna hind on talle ikka kõrgem kui konkurendil Totskil – vähemalt kordki midagi suurejoonelist. Tema armastuses pole kübetki hellust, suhe kisub köieveoks, veel sammuke ja koduvägivald koidab. Alles päris lõpus, kui arutu tapatöö tehtud, näib Rogožin rahunevat. Selline helgepoolsem olemine tuleb ta silmavaatesse. Kui see ei ole hullus, siis mis see on? Ise peadpidi köiepuntras, saab ta koormast lahti. No on ikka elu – kui tapad, saad vabaks.

Olla antikangelaste aeg, ütleb lavastuse dramaturg Elise Metsanurk kavalehel. Minusugused küla vanemad elanikud mäletavad veel ühte teist aega, kui mängu keskpunktis oli vürst Mõškin. Õnneks on see tegelane olemas ka „Rogožini“ lavastuses ja vastab ootustele. Jan Ehrenbergi Mõškin on heledapäine ja õrn tsiviliseeritud maailma saadik tumedas ruumis. Etenduse alguses tuiab Mõškin ringi, kaenlas samovar kui vene eksootika klišee. Kui Rogožin vaevleb köiepuntraga, siis olgu teisel poisil ka oma koormake! Tegelikult Mõškin mulle meeldis: selline veidi ärahirmutatud suur laps, oma saamatusele vaatamata hea ja õiglane, väga elegantne ja hästi riides. Kuid tema kord ei ole selles tükis maailma lunastada, ju tuleb mõni teine lavastus mõnel teisel päeval või rändab ta oma samovariga Tšehhovi maale, kus saab rahulikult teed juua.

Kristiin Räägeli mängitud Nastasja Filippovna on ilus, aga räsitud olemisega noor naine. Igatahes on seda elamise vaeva teise ritta lausa füüsiliselt tunda, kuigi dramatiseeringus pole naise üleelamistele keskendutud. Ta ei ole selle mängu subjekt, pigem objekt, kes lükatakse ühest traagilisest suhtest teise. Noorelt on lihtne olla ilus, aga kuidas seda elukogemust ja kannatust näidata, kui pole antud palju jutukohti. Või kehtib siingi vana tõde: kes vaikib, jääb filosoofiks. Kristiin Räägeli Nastasja Filippovnal see õnnestus, nii et rollile sai sügavust juurde mõelda. Küll on kahju, et keegi meie omadest ei ole võtnud dramatiseerida „Idiooti“ Nastasja Filippovna vaatepunktist. Kus siis saaks pisarat kiskuda. Algajatele oleks see muidugi liig mis liig, selles mõttes on Rogožini liin kergem käia.

Liis Remmeli Aglajal pole Rogožini teemaga suurt pistmist, pigem lisab ta magusat vürtsi Nastasja Filippovna traagikale ja vürst Mõskini romantilistele tunnetele. Oma lapseliku energiaga jahutab ta seda morbiidset kampa. Suur arvete klaarimine Nastasja Filippovnaga on lavastatud kahe kiige võidukiikumise ja -rabelemise stseenina, mis on vaimukas ja väga dünaamiline. Tükike möllu tuleb mänguplatsile sellest naistekätšis.

Peeter Tammearu on oma kolme rolliga tagaplaanil, aga lühikest lavaaega kasutab ta mõnuga. Kõik kübarad ja kasukad saavad kantud ning Kadastu Rogožinile näib see partnerlus hästi mõjuvat. Kuna kõik Tammearu tüübid on piisavalt koomilised, annab see publikule hingamisruumi ja teeb surmarüüpe kergemaks.

Viie näitleja kõrval on kuues tähtis tegelane Kristjan Suitsu kujundatud mängupaik. Veidi kõhe on sinna Toompea majja minna, nagu ikka kellegi mahajäetud koju, kus tubades on kunagi elatud õnneliku elu diskreetseid märke. Selline lukuaugust piilumise piinlik tunne. Mäng käib väga räämas saalis, seinad plekilised, põrand katki. Köiepuntrad on lae all nagu võsa, sinna takerduvad kõik tegelased, kes vähem, kes rohkem. Pea puntras, ronib Nastasja Filippovna surma. Ise ronib, Rogožin lihtsalt viibib samal ajal samas ruumis ja oma puntras, millegipärast vedeleb põrandal nuga. Aknast kumab pilt surnud Kristusest, ülestõusmise eel. Lauri-Dag Tüüri ja Arbo Marani muusikaline kujundus toimib: ei mõtle kordagi selle kui kujunduse peale ja niiviisi ongi kõige parem.

Tegu ei ole suvelavastusega. Isegi väike trots tekib: just pääsesin vabaks koroonaköidikust ja nüüd on see uus sugupõlv mind oma püünisesse püüdmas. Kannatagu ilma minuta. Mul on külmutuskapi peal üks magnet Dostojevski venekeelse tsitaadiga „Elu mõte ei ole kunagi tähtsam kui elu ise“. Ei tea, kust see on välja rebitud, aga selleks et Dostojevskiga nõustuda, peab vanaks saama. Ent raske on vanaks saada. Enne peab palju asju selgeks mõtlema, peab rähklema, kujundites püherdama, möllama, kannatama, ennast kehtestama. Selleks kulub palju jõudu ja aega.

Seotud lavastus:

Rogožin (2021)

Seotud teater/tootja:

Tallinna Linnateater

Autor: Maris Johannes
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/markmeid-rogozini-majast/
Kuupäev: 02.07.2021
Foto: Siim Vahur

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi