Kutse meeleparanduse aeda

Von Krahli teatri „Aed“, autor Sigismund von Krahl, teksti autorid Peeter Jalakas ja Taavi Eelmaa, lavastaja Peeter Jalakas, kunstnik Emer Värk, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundajad Mihhail Makošin ja Oliver Kulpsoo, muusika autorid Kirill Havanski, Jürgen Reismaa, Tõnu Kõrvits ja Blixa Bargeld, koreograaf Ingmar Jõela. Mängivad Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm ja Marika Vaarik. Esietendus 16. II Von Krahli teatris.

Pärast žanri- ja vormipiiridega mänginud eepilist „Jaiki“¹ olnuks Von Krahli teatri trupil ja Peeter Jalakal keeruline võtta maailma toimemehhanismide vaatlemiseks ette vähem pretensioonikas materjal, kui seda on hinduismi tüvitekst „Bhagavadgītā“. Orientalistikast kaugem publik ei pea etendusele mineku eel seda pühakirja läbi lugema ega selle kontekstigi täpsemalt tundma. Idamaade mõttelooga tuttaval vaatajal soovitan aga minna teatrisse ilma eelhäälestuse ja ootuseta näha laval lahti rullumas India humanistlikku baasteksti.

Peeter Jalakast suveräänsemat lavastajat on Eesti teatripildis raske leida ja paralleele teistega keeruline tuua. Mitmed tema lavastused² on mõjunud kui rituaalsed vaatemängud, kus uuritakse vanu müüte, ent (post)postmodernistliku, nüüdse tõejärgse kultuuri kõrvale asetatult. Üldise globaliseerumise keskel on Jalakas armastanud kombineerida oma ja võõrast. Ka „Aias“ on need jooned äratuntavad: mütoloogiline tekst tõuke­materjalina, maailma loomise ja kaosesse kadumise korra teemad, eepiline mastaapsus, oma ja võõra või „teise“ leeride vastandumine ning selle paralleelid tänapäevaga. Maailmaparandajast idealist Jalakas küsib kogu oma loominguga, kust me tuleme ja kuhu teel oleme ning kuidas peaksime sellel teekonnal iseendaga hakkama saama.

Trupp ei ole võtnud eesmärgiks hinduismi tüviteksti lavatõlgendust, õigupoolest viidatakse teosele üsna kaude. Vana-India religioosset õpetuspoeemi „Bhagavadgītā“ peetakse hinduismi, aga ühtlasi maailma vaimsuse üheks põhitekstiks. Ülesehituselt on see jumaluse Krišna ja sõdalase Ardžuna dialoog. Viimast tabab lahinguväljale mineku eel meeleheide sõja põhjustatava vägivalla ja surma pärast ning moraalne vastuolu omaenda sugukonna vastu võitlemise tõttu. Selles vestluses on aga ka laiemalt viiteid inimese võimalustele ja kohustustele³ ning õpetuspoeemi põhisõnumiks võib pidada üleskutset meeleparandusele ning maailma muutmist enese muutmise teel, eelkõige minasusest ja isekusest loobudes.

Nii „Bhagavadgītā“ kui ka lavastuse „Aed“ käivitab vaimne kriis: maailmas valitsevad vastuolud ning pidetus, traditsioonid purunevad. „Aed“ algab neurootiliselt kirju tegelasgaleriiga. Issanda (looma)aed on suur: publiku ette astuvad edvikdändi, hipipreester, reivitibi, kentsakas daam kaupluses, turvamees-sõdalane jt. Kentsakas kamp hakkab juba esimestes stseenides arutlema olemise näivuse ja selle võimalike vaheolekute üle. Piir abstraktse ja absurdse vahel on õhkõrn.

„Aeda“ võiks pidada eelkõige sõnalavastuseks, ent tekstil aitavad mõjule pääseda kunstnikutöö, valguse, heli ja koreograafia külluslik ühismõju. Lavastuse suhe tekstiga on ennekõike mäng iseenda kehtestatud reeglistikuga, mida publik ei peagi alati läbi nägema. Dramaturgia tekstikude ehitub valdavalt tegelaste monoloogidest ja koan’ide laadis metafüüsikasse küündivaist lausungitest-lühidialoogidest. Jalaka käekirjale on omane pidev mäng konstrueerimise ja selle kohese lammutamisega, enesekehtestamise ja -tühistamisega. „Kui ei tohi ütelda, ei saa mõtelda,“ nendib preester (Jörgen Liik) kurvalt ja korduvalt.

Lavastuse ava- ja keskseks elemendiks on suured OMniva kapid. Tabav leid: postikapid on pandeemia kõige ulatuslikuma inimeste koju isoleerimise ajal kehtestunud Eestis uue arginormina. „Om“ kui mina, kõiksuse ja jumalikkuse manifestatsioon ainestub tõotatud kappidena, mille kaudu oodatud varandus naeruväärselt mugavalt kätte saada, olgu selleks siis uued kõrvaklapid, kannatuste kivi, millega end jõkke uputada, või illusioonide aur. Emer Värgi video­lahenduste läbi on kapid pidevas muundumises, uste avanemised rütmistavad stseenide järgnevuse ja iga tegelast ootab kapis oma lunastus.

Esiletõstu väärivad Emer Värgi kunstnikutöö ning Mihhail Makošini ja Oliver Kulpsoo valguskujundus. Värgi tehniliselt aina täiustuv käekiri on jõudnud „Aias“ uuele tasemele, millesarnast on viimaste aastate Eesti teatriväljalt kõrvutuseks raske tuua. Liigendatud ruumi, rütme ja meeleolu aitavad kaasluua Oliver Kulpsoo signatuuriks kujunenud valguslahendused (erivärvilised LED-valgustorud, laserid, väljavalgustamise ja pimedusega mängivad köissõrestikud), mis suudavad tekitada nii tehnoloogilisi simulaakrumeid kui ka poeetilis-kosmilist, lõpmatusse suunduvat ruumi. Mõõtmatu meeleoluterviku seob kokku Saksa eksperimentaalgrupi Einstürzende Neubauteni heliloomingu põhjal loodud hüpnootiline muusikaline kujundus, signatuuriks nende loo „The Garden“ („Aed“) Tõnu Kõrvitsa tehtud lummav töötlus.

Uue hingamise leidnud Von Krahli teatri trupp mängib täiskäigul: iga tegelase lood ja motiivid põimuvad kaootilises kaleidoskoobimustris. Lootelge suunab efektselt Ingmar Jõela koreograafia, mis avaldub selgelt eristuvates bollywoodlikes tantsunumbrites, aga ka lavastusse põimitud liikumismustrites: igal tegelasel on oma äratuntav tüüpžest, refleks või kiiks, mille juurde korduvalt naasta. Etendajate sõrestikuline liikumine lavastuse alguses loob masinliku meeleolu ja struktureeritud korra, koreograafia rütmistab tervikut. Muist stseene kõnetab just visuaalse ja füüsilise kujundiloome kaudu: need mõjuvad kui iidsete pühade tekstide illustratsioonid või viited kultuuriloo tüviteostele, ent on lükatud XXI sajandi tähendusnihkesse. Kosmiline mandala moodustub kodumaistest viltsussidest.

Kahe kandvama tegelasena joonistuvad välja Jörgen Liigi kehastatud preester, kes satub lunastuse otsimise eksiteel korduvasse enese hukkamise sansaarasse, ja Rasmus Kaljujärve Ardžuna prototüüp, turvamees-sõdalane kui isehakanud kohtumõistja, lahinguväljale sööstja ning jõuline hukatuse ennustaja. Nauditav on ka ülejäänud trupi mäng: Mari Abeli järjekordselt autistlikuvõitu ullike, Ingmar Jõela nõtke edvik, Marika Vaarik, kes suudab koomilise daami sekundi pealt südamest traagiliseks muuta. Eriline rõõm on Katariina Tammest, kellele kaastööd Von Krahli teatri uues kollektiivis on võimaldanud näidata end sügavamalt ja nüansirikkamalt kui senised lavakoomiku rollid (olgugi need meisterlikud).

Lavastus ei mõju ülemäära moraliseerivalt, kuivõrd selle üleskutsed tühistavad eneseiroonias korduvalt ennast. Näeb silmakirjaliku võltspühaduse, sansaara ja mokša kaootilist segu – reaalsuse ja illusioonide suhe on alati olnud Jalaka ja Von Krahli teatri loomingus läbiv teema. „Bhagavadgītāt“ kannab osaliselt idee seisuse ülesannete eelis­asendist, kus seisuse ehk rolli kohustused on olulisemad isiklikest kriisidest ja aadetest. Jalakat ollagi inspireerinud iseendale truuks jäämise ning maailmas oma rolli leidmise mõte.⁴ Kuidas avaldub see tänapäeval, kui seisused ja rollid on näilised, kontekstist ja ressurssidest sõltuvad konstruktsioonid? „Bhagavad­gītās“ mainitakse korduvalt inimese ja jumala samasust, „Aias“ ei näi see aga avalduvat mitte inimese võimalusena ületada oma mina ja asuda maailmakõiksuse mõistmise teele, vaid osutab pigem üliminasuse allakäiguspiraali viivale egotripile.

„Aed“ on kutse meeleparandusele, ometi tundub, et meeleparanduse võimalus on juba mööda lastud. Kaastundest ei ole siin palju juttu, lunastuseni jõutakse hävingu kaudu. Kuid kes selle lunastuse pälvib? On see manitsus, et oleme oma isetuse võimaluse tänases individualismis juba mööda lasknud? Hoiatus, et veel pole hilja? Või hoopis kaastundlik pilguheit kõigi haavatavate olendite jagatud aiale, kus keegi pole haavamatu? Kosmilise tolmuna jääb heljuma habras lootus ja õhkõrn adumus, et igaühel on selles siiski oma roll kanda.

1 – Esietendus 5. IX 2019 Von Krahli teatris.
2 – „Pööre Pirita kloostris“ (1991), „Eesti ballaadid“ (2004), „Eesti naiste laulud“ (2006), „Eesti meeste laulud“ (2008), „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ (2011) on vaid mõned sobivad näited.
3 – Bhagavadgītā. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Greif, Tartu 2000, lk 13.
4 – Peeter Jalakas: Von Krahli teater on praegu paremas loomingulises vormis kui kunagi varem. – ERRi kultuuriportaal 4. I 2021.