Kõigest näitleja

Kertu Moppeli „Mefisto“ on ennekõike Höfgeni ja Juhan Ulfsaki keskne lavastus ning teised osad on paljuski toetavas rollis.

Mitmeski stseenis reedavad nii Juhan Ulfsaki enda rõhuasetused kui ka teiste tegelaste reaktsioon tema tegelase öeldule, et publik peaks tajuma ebakõla etendaja ja etendatava tegelase vahel. Foto: Gabriela Urm

Eesti Draamateatri „Mefisto“, autor Klaus Mann, tõlkija Rita Tasa, dramatiseerija ja lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, koreograaf Jüri Nael, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Lauri Kaldoja, videokujundaja Epp Kubu. Mängivad Juhan Ulfsak, Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi, Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa ja Estonia poistekoor Juhanid (juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Alango). Esietendus 12. II Eesti Draamateatri suures saalis.

Inimene harjub ja unustab kiirelt: harjub uue ideoloogia kehtestatud reeglitega ja unustab, et vaid mõni aeg tagasi lubas ta teha seakisa kohe, kui kellelegi haiget tehakse. Harjub ka isiklike hüvedega, unustades nendega kaasnenud vabaduse kahanemise või ka selle vabatahtliku äraandmise.

Kertu Moppeli „Mefistot“ saab käsitleda nii hoiatusloona minevikust kui ka praegu toimuva allegooriana, isiku- ja ühiskonnaloona, aga ka muheda tagasivaatena teatriloole ja samal ajal kriitilise pilguheiduna nüüdisteatri püüdlustele. See võimaluste paljusus on „Mefisto“ õnnestumise eeldus, sest just endale sobivaima tõlgendusviisi leiab iga vaataja, aga ka põhjus, miks Moppeli lavastus jääb just originaalse sõnumi osas kohati harali.

Seejuures tundub võimaliku hinnangu raskuskeskmes olevat peategelase osatäitja valik ehk mil määral n-ö töötab lavastuse kasuks Juhan Ulfsaki lavaväline kuvand. Oma kuulsas teatri aastaauhindade kõnes 2019. aastal, kui ametisse oli saamas enamikule šokina mõjunud koalitsioon, kutsus Ulfsak üles „tegema seakisa“. Nüüd kehastab ta Moppeli lavastuses Hendrik Höfgenit, kes tõdeb: „Oleks minu teha, ma pooks need natsid üles. Aga mina olen paraku kõigest näitleja. Mina tõmban siidist kindad kätte, panen fraki selga ja lähen Hamburgi Kunstiteatris lavale ja laulan paksudele kodanlastele ühe lõbusa laulukese.“

Kui unustada Ulfsaki lavavälised sõnavõtud, võib Moppeli lavastuse Höfgenit tõlgendada üsna samamoodi, nagu ta on Klaus Mannil kirjutatud: kollaborist ja oportunist, keda huvitab vaid tema enda karjäär näitlejana ja kes õigustab oma tegusid just ameti kaudu. Ma pole aga kindel, et vaatajalt sellist unustamist eeldatakse, sest nii mitmeski stseenis reedavad nii Ulfsaki enda rõhuasetused kui ka teiste tegelaste reaktsioon tema tegelase öeldule, et publik peaks tajuma ebakõla etendaja ja etendatava tegelase vahel. Selle tulemusena mõjub Höfgen täielikult naeruväärsena – võib ju ka öelda, et Ulfsak mängib teda brechtliku võõritusega –, aga nii ei saa vaataja peategelasega samastuda, teda ei taba äratundmine, et Höfgen võib saada igaühest, või ka kaastunne ühele inimesele tema moraalse allakäigu pärast. Nii võinuks „Mefisto“ ehk mõjuda hirmsamanagi, kuigi Ulfsaki visklemised teeseldud bravuurist äbariku jonnimisse, oma võimete piiratuse tõdemised – nii komplimenti lunivalt kui ka päriselt – ning tõesti meisterlikult esitatud tekstikatked (eriti refräänteemana Mefisto tekst) paeluvad nüüdki.

Küllap tõukub mu soov näha Moppeli lavastuses veidi enam indiviidi arengulugu sellestki, et paralleelide tõmbamine 1930. aastate Saksamaa ja praeguse maailma (sh Eesti) vahel mõjub oma tabavuses ootuspärasena – rohkem moralitee kui mõistuloona. Tunnistan, et teen selle väitega tegijaile veidi liiga kahel põhjusel. Esiteks on otseseid viiteid praegusele Eestile siiski mõõdukalt: kõige silmatorkavam on muidugi kujunduses kasutatud natsisümboolika taustavärvuse asendamine ja meie põhiseaduse preambuli tsiteerimine, aga ka skeptiline viide opositsioonierakondadele, kes peaksid võimuritele vastu saama, või „Ma lõbus õllepruulija“ päritolu meenutamine.

Teiseks tuleneb peategelase teatav üheplaanilisus juba „Mefisto“ algteosest, Klaus Manni romaanist, kus prototüübiks on näitleja Gustaf Gründgens, autori kunagine kamraad ja õemees, kellele ta ei andestanud koostööd natsidega. Päris kättemaksulugu Manni romaan siiski pole (muu hulgas muutis autor oma tekstis Gründgensi seksuaalseid eelistusi, lastes Höfgenil pidada afääri mulatitarist dominatrix’iga, mis polnud kriminaalkuritegu nagu homoseksuaalsus, küll aga natside vaatest samavõrd värdkäitumine). „Täiuslikult kuri,“ ütleb Höfgen oma rollide kohta, väites siiski, et ta päriselus seda sugugi pole. Kas tõesti?

Igal juhul sain Moppeli lavastusega paremini kontakti, kui ei otsinud enam meeleheitlikult paralleele tänapäevaga ning leppisin lavastaja ja Ulfsaki pakutud peategelase-käsitlusega. Kuidas teisiti saakski, aga jah, sel korral kulus veidi aega, et nii kaugele jõuda. Seega ankurdasin ka oma vaatepunkti minevikku ning keskendusin viidetele just toonases ajas ja tegevuskohas. Neid on Manni romaanis muidugi mitmeid, sest peaaegu igal tegelasel on prototüüp, sealhulgas Hermann Göring ehk Ministerpresident, keda Indrek Sammul kehastab tõepoolest täiuslikult kurjana: ratsionaalne ka emotsioonitulvas, empaatiline vaid eesmärgi suhtes (kuigi on temalgi oma Achilleuse kand Lotte näol). Jah, „Mis oleks üllam,“ „kui ennast igaveseks vabastada / võiks palja pussiga“ … Kahju ainult, et see monoloog on viidud rõdule, sest seda Sammuli fortissimo’ni kasvavat ja tüviteksti jõhkralt ümber tõlgendavat „luuletust partei jõulupeoks“ tahtnuks kogeda vahetumalt.

Aga mis teha: Moppeli „Mefisto“ on ennekõike Höfgeni ja Juhan Ulfsaki keskne lavastus ning teised osad on paljuski toetavas rollis. Nii pole ka mõistlik ülejäänud trupile hinnangut anda, sest igale tegelasele määratud funktsioon mängitakse selgelt välja ning kuna enamik lavalolijaist on varemgi Moppeliga koostööd teinud, toimivad nad ka ühtse ansamblina. Sel korral ka väga hästi videoga vahendatud stseenides (see võte on kasutamist leidnud ka Moppeli varasemates lavastustes), kus kasutatakse muu hulgas hästi ära Ulfsaki kaamerakogemus. Guido Kanguri monoloog provintsiteatri juhina, kes hoiab kinni kirjanduslikust ja moraalsest teatrist, sest usub siiralt, et just seda inimesed praegu vajavad, jääb siiski kummitama, sest siin võimaldab öeldu ja ebakõla selle ütlemise viisi vahel mitmetahulist tõlgendust ning vaataja korraga elab ja tunneb tegelasele kaasa.

Teatriloolist äratundmist pakub Moppeli lavastus üldse palju (asuge tööle, kirjandusõpetajad!): peale Goethe „Fausti“ ja Shakespeare’i „Hamleti“ on püünel ka Ibseni „Metspart“ ja Tšehhovi „Kirsiaed“. Võib-olla mõtlesin ise liiga palju juurde, aga teatrile igavesti omase lavalise reaalsuse otsingu iroonilise kommentaarina on „Mefisto“ ärgitav vaatamine. Jällegi, on näpuganäitavamat pila nagu stseen, kus peategelane pettub üleolevalt n-ö päris inimestes, keda ta töölisteatri lavastuse tarbeks katsetab ja kes sugugi ei mõista, milline on dramaturgiliselt huvitav lugu. Siin kritiseeritakse ehk viimasel paarikümnel aastal Euroopa festivaliteatris vaata et uueks normiks saanud nn igapäevaekspertide eelistamist näitlejatele. „Kirsiaia“ (peamiselt) ekspressionismimõjutustega katkend – ikka see kõige kuulsam Lopahhini naasmine oksjonilt –, mille abil näidatakse, et äsja Berliini saabunud Höfgenist saabki Saksamaa esinäitleja, tuletab aga meelde, et Manni romaani prototüüpide seas on ka Max Reinhardt, saksakeelse kultuuriruumi tolle aja üks tunnustatumaid lavastajaid (ta põgenes natside eest ja töötas hiljem Ameerika Ühendriikides). Võimalik siiski, et tegijate peamine eesmärk oli sellegi stseeni puhul pilada, sel korral siis ennast liiga tõsiselt võtvaid ametikaaslasi (ja seeläbi iseennastki).

Muidugi on Moppeli lavastus arusaadav ka nende allusioonideta, nagu on ka võimalik, et kulutan siin liialt sõnu niigi teadaoleva kirjeldamiseks. Mõni lavastus on aga selline, et avaneb huvitavamalt(ki) hiljem selle üle mõeldes ja võimalikke viiteid taga ajades. See ei tähenda siiski, et kohapeal igav oli – üldsegi mitte. Kertu Moppel on vägagi eripärase käekirjaga lavastaja, kes kannab teemasid ja võttestikku teosest teosesse kaasas mitte raskuse, vaid uurimisobjektina. Inimene aga harjub ju kiirelt ka heaga – ja küllap kriitikki.

Seotud lavastus:

Mefisto (2021)

Seotud teater/tootja:

Eesti Draamateater

Autor: Ott Karulin
Allikas: Sirp
Link: https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/koigest-naitleja/
Kuupäev: 26.02.2021
Foto: Gabriela Urm

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.