Hea teada: 1950. ja 1960. aastate Prantsusmaal tekkinud modernistlik suund.
NÄITED:
Martin Esslin määratleb absurditeatri segažanriks, väites, et naeru ja õuduse segamisel ületab absurditeater komöödia ja tragöödia piire.
/Kerttu Piliste, Absurditeater kriisiaja Eestis (2020–2023). Tartu Ülikool, magistritöö, 2023/
Üldse tundub, et Grosnõi Hamm on mängulaadilt kõige lähedasem psühholoogilisele realismile, sest ekspressiivsusest hoolimata on temas veel oma kehas vangis elava inimese hirme ja rõõme – seejuures kui teised tegelased on juba absurditeatrile omaselt nihestunud, üheaegselt siin ja seal.
/Auri Jürna, Ootamise aeg, olemise aeg. – Sirp, 20. XI.2020 /
Aburditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: taandub narratiivsus, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub.
/Jüri Talvet (koost), Maailmakirjandus 3. Lääne kirjandus realismist tänapäevani. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 440./
[T]he Theatre of the Absurd strives to express its sense of senselessness of the human condition and the inadequacy of the rational approach by the open abandonment of rational devices and discursive thought.
The Theatre of the Absurd has renounced arguing about the absurdity of the human condition; it merely presents it in being – that is, in terms of concrete stage images.
/Martin Esslin, Theatre of the Absurd. Harmondsworth: Penguin Books 1980/
