Tükk maad (2025)

„Tükk maad” toob noore vaataja ette teemad, mida temaga tihtipeale ei arutata – sõda, pagulus, kriisisituatsioonid. Uuritakse, kuidas jätkub lapsepõlv paguluses, millest unistavad väikesed sõjapõgenikud, millised on nende rõõmud ning tänu kelle lahkele heateole jäädakse ellu. Lavastus keskendub laste vaatenurgale ja lootuse otsimisele täiesti lootusetus situatsioonis – kuidas saada hakkama olukorras, milleks pole keegi meid mitte kunagi ette valmistanud? Mängulise visuaalteatri võttestiku abil avatakse noorele vaatajale kummalisi inimesi, võõraid paiku, võimatuna näivaid olukordi ning ellu- ja inimeseks jäämise reegleid. Vaatamata valusale teemapüstitusele leidub lavastuses leidlikkust, rõõmu ning lootust parema homse nimel.

Lavastus tugineb eesti laste mälestustele ning on saanud inspiratsiooni raamatutest „Jättes seljataha Eesti” (Saima Parbo), „Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused” (Mai Maddisson ja Priit Vesilind), „Käru ja kaameraga” (Eric Soovere), „Mis teha – siin ta on. Pagulase elu piltides” (Endel Kõks ja Arnold Sepp).

Lavastus on pühendatud kõigile mineviku ja oleviku lastele, keda on vägivaldselt sunnitud oma tuttavast ja turvalisest kodust lahkuma.