Ulgumerel (2024)

Kui kõikvõimas demiurg maailma lõi, andis ta igale olendile midagi, millega see vastloodud maailmas hakkama saaks. Hundile halastamatuse, jänesele kiired jalad, inimesele... mille? Kohanemisvõime? Empaatia? Ütleme, et need kaks.

Kümme, sada, tuhat aastat hiljem on kõik loodud olendid demiurgi antut sobivaimal võimalikul viisil kasutanud, et ellu jääda, kogukonda luua, parimal või halvimal moel elada.

See lugu ei räägi merest. Vaatamata pealkirjas öeldule. See lugu ei räägi söömisest. Mis sellest, et lavastuse esimene fraas justkui niimoodi viitaks. See lugu räägib sellest, kuidas me meile antut kasutanud oleme. Ja kui me juhuslikult surnud ei ole, siiani kasutame. Sest siis, kui kõik ümbritsev on kadunud, jääme alles vaid meie ise.

Kolm laevahukust pääsenut hulbivad kehval parvel keset avamerd. Lisaks muudele muredele hakkab seltsilisi vaevama üha suurenev näljatunne, aga süüa pole midagi.

Ühiselt jõutakse otsusele, et “midagi” asemel tuleb süüa “kedagi”... Aga kuidas otsustada, keda?

20. sajandi ühe mõjusama näitekirjaniku Slawomir Mrozeki näidend “Ulgumerel” on vaatamata oma pealtnäha lihtsale tegevusraamistikule nn. ideoloogia-dramaturgia tähelepanuväärsemaid näiteid, kujunditunnetuse poolest võrreldav George Orwelli “Loomade farmi” ja Jonathan Swift'i “Gulliveri reisidega”.

Kuigi kirjutatud 1961. aastal, on tekst oma läbivate temaatikatega – inimloomuse käitumine kriisisituatsioonis, selle üheaegne halastamatus ja manipuleeritavus, ühiskonna toimimisloogika kirjeldamisel sama täpne ja tänuväärne nagu kuuskümmend aastat tagasi.