Üksildane lääs (2024)

Lavastuse sisu oli vägagi Oti ja Märdilik - pisut jabur ja kummaline. Väga häirivaks osutus pidev ropendamine. Ma ei olegi aru saanud mis on tänapäeva etendustes sellega taotletud, et enamus tekste on roppusi täis. Kas üritatakse sellega teatrisse tuua nooremat generatsiooni? Olla pop ja noortepärane? Kui nii, siis kas need noored peaksidki üldse teatris käima? Vanasti seostati teatrit kultuuriga ja roppused pole seal sobilikud. Lavastus ise oli keskpärane meelelahutus, kohati oli isegi teemasid mille üle mõtiskleda. Meeldejäävaks muutis selle etenduse pigem asjaolu, et veidi peale etenduse algust tekitas äikesetorm elektrikatkestuse. Vihma valas nii, et katus andis läbi ja lavale solises vett korralikult, näitlejatest rääkimata. Õnneks suudeti olukord taastada ja etendus jätkus. Lavastust soovitaks juhul, kui pileti hind jääks 30euro kanti , 45-st eurost oli veidi kahju.