See lavastus on täiskasvanute muinasjutt looja (luuletaja) kirest ja ohtlikest situatsioonidest. Lugu inimese süüst ja vabandustest, mis määravad meid eneseotsingule loodusesse ja istuma kivile tühja aianurka, kus tema laps kord jumalat palus. Inimene ei saa loodust muuta, sest igal kevadel tärkab taas paiseleht ja lehvitab meelega tuulele vastu. Sipelgad triigivad oma kodarad sirgeks ja avavad kuulajale oma vaikuse ooperimajad. Kivil istuv luuletaja näeb siis und ühest võõrast tüdrukust ja palub tal muinasjutu lauldes lõpetada!