Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda.

Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema … Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna …

Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi.