Lavastusest
Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda.
Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna …
Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (9)
Loominguline meeskond
Artiklid 1
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Selle suve elamus
Ei olekski seda etendust üldse vaatama läinud. Legendaarsed näitlejad Elle Kull ja Lembit Ulfsak on rollid filmiga mällu kinnistanud, film ise oli hall ja sünge. Juhtusin aga lugema Danzumehe arvustust, mille peale otsustasin ka teatritüki ikka ära vaadata.
Augustikuu ilm oli sellel aastal suveteatri sõber. Kui jalutad soojal suveõhtul metsas teatripaiga poole, on juba positiivne eelhäälestus loodud. Mängupaik oli lihtne, onnikene puude vahel, kogu loodus reaalselt kaasa mängimas. Kui etenduse ajal kaugelt hobune hakkab paistma, siis tundub see täiesti loomulikuna. Lugu on ju tuttav ja hakkab ilusasti jooksma, argine Eesti talurahva elu-olu nagu ta tol ajal oli. Kas valida jõukam elu ja jätta armastus, selliseid küsimusi on ilmselt aastasadu ette tulnud. Mulle tundub, et erinevalt filmist ongi etenduses keskendutud armastusele, mitte vaesusele ja suurele töötegemisele. Näitlejad on nii veenvad, et filmirollid ei tule kordagi meelde, Pääru Oja pillimäng on super, kõik toimub päriselt ja otse. Kui esimene vaatus on sissejuhatus, siis päriselt käima läheb etendus teises vaatuses. Etenduse lõpuks oled juba vapustatud, sedavõrd hästi jõuab kohale sõjaõuduse õhustik ja kogu tolle aja traagika. Pisaratest ei pääse. Üle pika aja tõeline teatrielamus.
