William Shakespeare’i 1594. aastal kirjutatud komöödia viib meid ajas 400 aastat tagasi, mil Itaalia kuulsas ülikoolilinnas Paduas hakkavad hargnema iseäralikud sündmused.

Ühes väga rikkas peres elavad kaks tütart, kellest vanem, Katharina, „…on linnas kurja keele pärast kuulus“, kuid nooremat, Biancat, tuntakse tolle vooruslikkuse tõttu. Kui viimasel on palju kosilasi, siis tõrksat Katharinat ei taha mitte keegi. Tütarde isa otsus on aga kindel: nooremat ei anna ta mehele enne, kui ka vanem on endale kaasa leidnud. See jätab Bianca kosilased pika ninaga ning armastajad on lootust kaotamas.

Siis aga saabub Paduasse noormees Petruchio, kelle plaan on selge: leida endale rikas naine. Katharina näib talle sobivat ning naise tuntud tõrksus meest ei heiduta: „…ta alistub/sest olen karm, ei kosi ma kui laps.“ See avab ka Bianca soosijatele võimaluse teda siiski kosida. Kui kaugele võib aga inimene oma tahtmise saavutamiseks minna? Kui inimesele on antud võim mägesid liigutada, siis millal ja kuidas oma andi kasutada, et kannatama ei peaks teised? Keda tõsta kuningaks, keda alandada orjaks? Kuidas eristada tõelist näilisest?